Abiturient- mis saab edasi?

Haridus on teekond, mitte sihtpunkt..

Merhaba! Olengi tagasi ja jätkan juba käidud rada. Otsus tuli kiiremini, kui ma algselt oleksin arvanud, aga nii ma otsustasin- jätkata. Mu armas emme ütles mulle: ,,Tütreke, sa ei ole ju allaandja, pole kunagi olnud, mis siis nüüd?” Teate õige, ma ei alustanud sellega, et ühel hetkel üle mõelda, vigiseda ja rajalt maha astuda. Suurimad ja põnevaimad ajad on veel ees!

Kooli algusest, esimeset septembrist on möödas peaaegu poolteist kuud. Usun, et selle ajaga on õpilased end uuesti ilusti sisse seadnud ja koolimajast on jälle saanud teine kodu. Nii ka minul! Alustasin sel septembril oma viimast aastat koolipingis, 12.klass, varsti on see kõik läbi ja edasise eluga tuleb midagi ette võtta, mingisugused plaanid tuleb kindlasti paika panna. Tuletage meelde enda kooliaega, kas olite oma valikutes kindlad? Hetke seisuga on mul pea nii laiali otsas, et ma ei tea ise ka, kuidas seda olukorda lahendada.

Ehk olen ma varem kuskil postituses ka maininud, et õpin gümnaasiumis tervishoiu suunal, mis tähenda, et me õpime erinevate tervishoiu valdkondade aluseid. Meie kool teeb koostööd Tallinna Tervishoiu Kõrgkooliga ning kõik meie õpetajad on oma aines pädevad ja õpetavad seda ka kõrgkoolis tudengitele. Algselt gümnaasiumisse katseid tehes ei olnud mu huvi selle suuna vastu nii suur, kuid teine suund oli IT ja see valdkond jättis mind veel rohkem külmaks ning selletõttu TH jäi. Paberid sisse viidud, pikk suvi ees ja aega mõelda meeletult palju, hakkas mulle see teema tõsiselt huvi pakkuma ning olin nende aastate suhtes väga põnevil. Ma natukene kartsin, et mul ei ole selle teema vastu huvi ja see muudab kolm aastat õppimise ebameeldivaks, aga ei, vastupidi, need on mu lemmikud tunnid koolis. Miks? See on nii teistsugune, vaheldusrikas. Meil vahetuvad õpetajad ja ained päris tihti, samuti on meil mõningad tunnid enda koolis, kuid väga paljud ka kõrgkoolis, see keskkonna vahetus koolinädala jooksul mõjub nii hästi ja sellepärast meeldib meile kõrgkoolis palju rohkem tundides käia.

Mis me siis head nende kolme aastaga õppinud oleme? Alustasime anatoomiast- ausalt öeldes on see siiamaani kõige halvem olnud, kuna meil oli meeletult halb õpetaja ja uuesti seda ainet ei kordaks. Siis oli ergonoomika- meeletult huvitav ja tore õpetaja, praktilisi asju oli palju ja see teeb kõik palju huvitavamaks. Samuti loomulikult oli esmaabi, saime kõik sealt omale diplomid ja õpetaja oli jällegi meeletult tore. Kümnenda lõpus õppisime veel vaimset tervist ja inimese arengut. Üheteistkünmnenda alguses olid veidike teoreetilisemad tunnid- vigastuste ennetamine, tervisemõjurid erinevates kultuurides, sõltuvused, silm, ladina keel, koduhooldus ja koduapteek. Nendest meeldis mulle kõige vähem ladina keel või no see kahe otsaga asi, see oli huvitav uus teadmine, aga nii palju keerulist teooriat ajas pea täitsa sassi. Kõige rohkem vist koduapteek, meil oli väga hea õpetaja ja saime kasulikud teadmised eluks. Hetkel on meil toitumisõpetus ja läbi sai tegevusteraapia alused. Ootan väga selle aasta lõppu, sest siis peaks tulema ämmaemandus ning see tundub kõige huvitavam.

Olen alati mõelnud seda, et isegi kui ma tulevikus tervishoidu edasi õppida ei taha, siis selle alased teadmised tulevad terve elu jooksul väga tugevasti kasuks ning olen oma valikuga meeletult rahul.

Ma ei ole veel 100% kindel, mis ma edasi õppima lähen või mis saama hakkab, aga mõtlesin teile rääkida oma ametiplaanidest kuni siiamaani. Lasteaias olin ma kõik aastad täiesti kindel, et minust saab kunagi õpetaja, vahet ei ole kas lasteaias või koolis. Ma olin selline hästi kamandav ja asju paika panev, ka õpetajad naersid, et see amet on mul veres. Algklassides läks see teema vist suhteliselt edasi, aga lisandus nii palju selliseid pähe hõpanud ideid, mis kadusid sama kiiresti. Mingi periood olin ma kindel, et lähen õpin iluteenindust ja teem oma salongi koos klassiõega, kes juuksuriks tahtis saada, aga see idee kadus ka ära. Minu kõige pikaajalisem kindel plaan oli saada arhitektiks või sisekujundajaks- kust see tuli? Sel ajal, kui väike olin ja igasuguste nukkude ja petshopidega sai mängitud, siis tuli selline avastus, et ma teen nii lahedaid kodusid oma mänguasjadele ning sealt edasi see idee kinnistus. Alati kui keegi küsis, ma ütlesin, et tahan sisekujundajaks saada ja polnud variantigi, et ma ümber mõtlen. Aga nüüd? Gümnaasiumisse minnes lõi kõik pea sassi, kas ei pidanud see olema just lisa kolm aastat, mille jooksul endas selgusele jõuda, ma ei tea, minul tekkis segadus. Siiamaani istun selles segaduses, aga nüüd olen ma enda jaoks suuna välja mõelnud- tervishoid.

Mida? Ingely tahab saada arstiks? Sellele küsimusele pean ma selle aasta jooksul vastuse leidma. Ma olen mõelnud, et ma ei taha arstiks, kes käin 8st 5ni tööl ja tegeleb patsientidega, vaid ma tahaks tegeleda tervishoiuga natukene kaudsemalt. Olen uurinud ja mõelnud sellistele asjadele nagu tervisedendaja ning tervisekaitse spetsialist, aga kas mul tulevkus ametialast tööd ka on, selles ma ei ole kindel. Huvi tekitas ka just lõppenud aine- tegevusterapeut, aga ma ei tea. Samuti tundub huvitav ja midagi, mis mulle meeldiks ka ämmaemandus. Sellel alal on nii palju valikuid ja ma ei tea, mis on see üks, mis mulle meeldiks ja mind oma tööd nautima paneks. Aeg aga jookseb selga ja ei ole üldse palju aega jäänud, ühel hetkel tuleb see raske otsus teha, aga samas peaks see olema õige ja nauditav. Teate, kui peale põhikooli saaks kohe ülikooli minna, siis minust oleks saanud sisekujundaja, aga kuna ma pidin nühkima veel kolm aastat koolipinki, siis ma ei tea ja tõenäoliselt tegelen kunagi millegagi tervishoiu alaselt. Ma tahaksin väga minna kas Taru või Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli, aga elu näitab, mis tegelikult järgmine sügis ees ootab.

Kui on lugejatest keegi, kes tegeleb minu hetkelistest valikutest millegagi, siis võib mulle teada anda, rääkida oma kogemustest ja ehk isegi töövarjuks võtta, ma oleksin väga huvitatud. Et siis lugeja, kes sa oled tervisekaitse spetsialist, tervisedendaja, tegevusterapeut või ämmaemand, ma oleksin su tööst ja kogemustest huvitatud, anna endast märku!

Seekord sai siis selline postitus. Rääkige, kelleks teie tahate/tahtsite saada? Millal valiku päriselt ära tegite?

Püüan olla järjepidev ja teile igal esmaspäeva midagi lugemiseks toota!

Järgmise korrani armsad,

Ingely

Advertisements

Mis sellest siin saab?

MEIE OLEMEGI TÄHTIS SÜNDMUS

Merhaba! Pole enam üldse ime, et ma pikalt blogist eemal olen olnud. Viimasel ajal olen ma tegelenud palju mõtlemisega, just endamisi arutanud, et mis ma selle hobiga siin peale hakkan. Kas see on jätkusuutlik ja vastab mu ootustele? Päris ausalt olen isegi mõelnud, et lõpetan ära, mis mul ikka tarka maailmale öelda on, lihtsalt ühe noore neiu elu, kes ja miks seda lugema peaks? Tänaseni pole ma suutnud ära otsustada. Mõtlesin, et panen kõik oma mõtted sellega seoses siia kirja ja äkki postituse lõpuks suudan selgusele jõuda, kas see jääb viimaseks või hakkan ma tõsiselt vaeva nägema, et kuskile jõuda.

Miks mul üldse selline mõte pähe hüpanud on?

Ma jälgin ise väga paljusi blogijaid ja mul on alati olnud tunne, et kõikidel on mingi kindel eesmärk või mõte, mida oma lugejatle edasi anda. Tunnen, et mul puudub selline blogi süda, mille nimel keegi uuesti siia blogisse tulema peaks, sest ma kirjutan ainult enda elust ja tegemistest ning ütleme nii, et teab mis huvitav see eluke mul ei ole. Küsisin ühe sõbranna käest, et mis tema arvab, kas ma peaksin jätkama kirjutamist või ei ning ta ütles mulle täpselt selle mõtte, mille kallal ma pead vaevan. ,,Ma ei tea, see oleneb, kas sa tahad jätkata sellepärast, et sulle lihtsalt meeldib ja enda pärast või sa tahad jätkata sellepärast, et silma jääda”- see teeb asja nii palju keerulisemaks, et ma ise ka ei tea vastust sellele. 

Ma alustasin kunagi ammu blogimist sellepärast, et mulle meeldis tohutult kirjutada, meeldib siiamaani. Blogi loomine ja disainimine oli niii huvitav ja kirjutamine oli minu jaoks rahuldav eneseväljendusviis. Kirjutasin endale mälestuseks ja enda arendamiseks, siis tekkisid mingid lugejad ja isegi pisike grupike, kes kogu aeg midagi ilusat ütlesid, nii see hoogu juurde andiski ja tänu sellele kõigele ma siin hetkel olengi, aga kas see ongi kõik, mida ma sellega saada tahtsin.

Kas ma aga tahaksin jõuda kaugemale, tahaksin ma äkki, et mu lugejaskond tõuseks ja tehes midagi, mida armasta, jõuaksin kaugemale? Ma alustaksin siis sellest, et mul on hetkel meeletult rahulik ja vaimselt turvaline elu, mu lugejaskond on meeletult väike ja põhiliselt loevad need kellele tõesti huvi pakub. Küll aga olen ma blogijate maailmas tugevalt sees ja näen kõrvalt, kui õelad võivad inimesed olla ja kuidas blogijad vaikselt pause võtavad, kuna mõni inimene arvab, et midagi ebameeldivat on õige öelda. Olen palju mõelnud, et kas ma ikka tahaksin pea ees vette hüpata ja seda mingi hetk ka omal nahal tunda. Ma ei saa aru, miks keegi arvab, et tal on õigus midagi öelda, midagi halba, midagi, mis muudab inimese emotsionaalset seisundit. Jah, me elame demokraatlikus riigis ja enda arvamuse avaldamine on õige, aga kas me peame seda just julmal viisil tegema. Kas demokraatlikust jääb välja inimlikkus ja sallivus? Mõni on vaimselt tugev ja mõni mitte, kuid igal ühel võib tulla hetk, kus ta murdub ja midagi ei saa sinna parata. Ma ei tea, kas ma olen valmis, et kui mu tegevuse juures kellelegi midagi ei meeldi, siis ta ründab, mitte näiteks… lihtsalt hoiaks eemale. Olen näinud, kuidas blogijad ütlevad, et kui keegi küsiks neilt, kas hakata blogijaks, siis nad pigem ei soovita, see on nagu üks nõiaring.

Kas ma tahaksin, et blogist saaks minu niiöelda töö ja väikest viisi kohustus. Kuidagi on jäänud mulje, et kui kord omale nime teinud oled, siis ega enam nii kergelt lahti ei saa. Kusjuures, ega ma ei saagi enne teada, kas mulle meeldiks täielikult blogimisele pühenduda, kui ma seda kogeda ei ole saanud.

Olete tähele pannud, et elus igal asjal on omad plussid ja miinused, vahel tulebki lihtsalt maha istuda ja kirja panna mõlemad. Seda ma just tegin, panin oma mõtted kirja. Teate, ma meeletult armastan hetkel seda arvuti taga istumist, lausete seadmist ja mõtlemist. Mulle meeldib kirjutada ning kui ma ei kirjutaks enam siia, siis tõenäoliselt kirjutaksin ma sahtlisse, mida? Ma ei oska öelda, aga ma ei lõpetaks seda, täpselt nagu ei suuda ma lõpetada joonistamist või muud toredat ja rahuldavat hobi.

See postitus tuli nüüd päris lühike ja ega ma päris täpselt endas selgusele ei jõudnud. Te saate sellest aja jooksul aru, kui ma olen päriselt välja mõelnud. Kui ma loobun, annan alla, siis te enam siit uusi mõtteteri ei leia, kui ma aga jätkan seda, mida ma armastan, siis kohtume varsti!

Kuidas teiega lood on? Kas vahel turgatab pähe mõni tobe idee, dilemma, millest enam lahti ei saa ja see jääb kummitama? Milline ja kuidas endas selgusele jõuda? Aja jooksul? Katsetades?

Jään vastuseid ootama!

Loodetavasti kohtumiseni,

Ingely

 

 

 

Ma käisin välismaal?!?

‘Cause baby you look happier, you do
My friends told me one day I’ll feel it too
And until then I’ll smile to hide the truth
But I know I was happier with you!

-Ed Sheeran

Merhaba! Vahepeal on nii palju juhtunud ja toimunud, et ma ei ole siia teie juurde jõudnud. Esimest korda pika aja jooksul on mul nii kiire ja tegus suvi, et ma ei jõua silmigi pilgutada. Kui mul on töölt vaba päev, siis on mul see juba sõbrannade või seiklemise jaoks sisustatud ning kui pole vaba, siis olen ma tööl. Nii see suvi mööda tormabki ja mina olen jälle oma postitustega kuskil puntras, ei tea kohe kust alustada. Küll aga kuskilt tuleb ju pundart lahti harutama hakata, nii siis püüan minagi!

Alustame kuskilt, võtame näiteks kätte 12.juuli, päeva, mida ma ootasin pikisilmi, kuid mis saabudes polnudki enam nii eriline. LOOMULIKULT räägin ma teile kontserdist Riias, kes sellest kuulnud ei oleks eksole?

Mulle hakkas Ed Sheeran kunagi mitmeid aastaid tagasi väga meeldima ja tema muusika lihtsalt oli minu maitse, või no, on siiani! Kui ma nüüd ei eksi, siis algas selline väike fännamine minu poolt siis, kui tal tuli välja tema teine album “X”. Ma pole kunagi olnud selline suuur ja andunud fännaja, kelle elu jääb seisma, kui jutt artistist vaibub. Mulle meeldis tema muusika, tema laulude mõte ja läbi sotsiaalmeedia kakastatud isiksus. Kuidas ma aga ikka sellele kontserdile jõudsin ja mis sel päeval ikka toimus?

Alustame algusest! Ma sain teada, et Ed Sheeranil tuleb Euroopa tuur. Ta ei tule Eestisse, aga ta tuleb Helsingisse ja Riiga, mis nüüd teha? Kas seigelda kummassegi riiki ja kasutada võimalust või mitte? Kellega? Kuidas?

Tahtsin alguses väga minna ühe oma sõbrannaga, kes ka väga minna tahtis, kuid kahjuks meie plaan vaibus maha. Piletid polnud veel müügil! Ma mõtlesin jälle, et äkki see ongi viimane võimalus, kas ma tõesti magangi selle maha? Uurisin, küsisin ja leidsin! Mu sugulane ütles, et ta plaanib oma sõbrannaga minna, ma võin neile kampa minna. Mõeldud tehtud! Piletid said ostetud samal päeval, kui need välja tulid, igaksjuhuks! Algas ootamine, suve ootamine! Vahepeal selgus, et sugulase sõbranna ei tulegi. Selgus ka, et me oleme maha maganud transpordid 12nda lähipäevadel sinna ning ega ööbimise valikud ka parimad polnud. Mitte just suurest vaimustusest, aga ostsime piletid fännibussi, mis viis kontserdile ja tõi peale lõppu kohe tagasi ka. Enam polnudki muud, kui oodata!

See päev algas juba vahvalt. Me või pigem vist mina olin kuskilt aru saanud, et buss väljub Tallinna bussijaamast ja nii me seal kokku saimegi. Hea oli, et ma küsima läksin ja me õigel ajal taipasime, et bussid lähevad hoopis solarise keskuse juurest. Jõudsime õigeks ajak! Aga oh jummel, inimesi oli palju ja ootamist oli kõvasti. Etteruttavalt ütlen, et terve see päev oli üks suuuur ootamine.

img_3799

Busse väljus palju, viimaseid busse oodates rääkisid sealsed juhendajad, et esimesed bussid ei ole veel linnast välja jõudnud, mis pani kõvasti mõtlema, mis küll saama hakkab. Ma päris ausalt ei liialda kui ütlen, et me sõitsime linnast välja tund aega. Esiteks olgem ausad, pool Eestit oli Riia poole teel ning lisaks olid Nõmmel vist mingid teetööd, so ummikus istumisega tuli leppida. Ülejäänud sõit oli enam-vähem normaalne, buss sõitis rohkem kui seisis ja see oli positiivne. Sutsu negatiivne oli see, et nii meie ees kui ka taga istujad jõid põhiliselt ainult terve sõidu, lõhnad olid üleval ja lärmakus andis nagukene tunda, aga oli talutav. Esimene peatus oli Märjamaal ja ohboy kui palju seal autosid ja busse oli, suurem osa reisiselle mõtlesid vast oma peatust seal teha, wc järjekord oli ikka meeletu, aga mis seal ikka eksole! Sõit edasi sujus ka, kuni…. me jõudsime üle piiri, Iklasse. Siis muutus asi juba kohutavaks, ummik ummiku otsa. Kuskil olid teetööd, kuskil oli olnud õnnetus ja ma ei kujuta ette mida veel. Umbes tund aega sujus meie sõit nii, et me sõitsime 10m ja seisime minut. Kirjutasin sel hetkel just emmega ja jälgisin google mapsi, me liikusime 30miniga edasi 10km, ei kõla just huvitavalt. Meie umbes 5 tunnine bussisõit kujunes lõpuks mingi 7 tunniseks või rohkemgi. Pidime algselt kohale jõudma neljaks, aga jõudsime siis, kui lavale astus esimene soojendaja Zara Larsson. Ma ei tea kas tüdinemusest või millest, aga me ei pööranud soojendajatele erilist tähelepanu, mõnus muusika oli taustaks, ostsime mulle riidest koti ja läksime toidu järjekorda OOTAMA. Sõime, jõime ja kuulasime muusikat. Kella üheksaks, vist oli, läksime otsisime endale mingi koha, kus oleks normaalne vaade ja piisavalt ruumi. Loomulikult oli trügijaid ja nügijaid palju, nagu rahvarohketes kohtades ikka, ega nende vastu lihtsalt ei saa.

KONTSERDIST?!

Kõik laulud on lives nii palju paremad. Ed on päriselt ka kuidagi nii siiras ja armas. Tegi seal muudkui nalja ja palus kaasa elada ning laudla. Kaasas rahvast palju oma lauludesse ja nii mõnus oli kuulata. Lava! See oli nii lahedalt üles ehitatud, kogu aeg oli mingi liikumine ja muutus, miski ei muutunud üksluiseks. Värvide mäng ja erimevad mustrid ei lasknud pilgul rändama minna! Edi siiras oleks, naer, kõne- uhh, sel hetkel ma ei kahetsenud, et ma sel hetkel seal olin! Ta oli, on ja jääb imeliseks artistiks! ❤️

 

Tagasisõit? Vaikne, pime, väsitav. Tegime minu teada ainult ühe peatuse Märjamaal, ülejäänud aja vist kõik või vähemalt suurem osa inimesi magas. Jõudsime ilusti ilma probleemideta kell 5 hommikul Tallinnasse nagu pidimegi ja nii ma sealt koju tatsasin! Rahulolev naeratus näol ja mälestused südames!

Ma olen nii õnnelik, et mul selline võimalus oli ja et mu lemmmik sugulane minuga sel hetkel seal oli! See oli pisikest sorti seiklus, aga see lõi imelised mälestused varalaekasse! I’m blessed!

Seekord sai siis selline lugu kirja. Ma luban, et see ei jää viimaseks ja ma ikka püüan üsna pea uue postituse kirja panna!

Kallistades,

Ingely❤️

Raha?!

”The goal isn’t more money.
The goal is living life on your terms.”
-Chris Brogan

Merhaba! Minust on viimasel ajal saanud tulihingeline podcastide fänn ning kes teab, siis ma ei oska üldse hästi inglise keelt, seega on huvialaks jäänud just Eesti podcastid. Ma alustasin nende kuulamist siis, kui Liina Ariadne ja Martti jakkasid tegema, aga siis mu huvi vaibus ära. Nüüd aga olen enda jaoks avastanud Kirsitšilli podcasti, mida veavad koos Victoria ja Artur ning minust on saanud fänn. Nad räägivad elust enesest ja enda kogemustest erinevates valdkondades ning seda on nii hea ja kasulik kuulata. Ma kogu südamest soovitan mingi tegevuse kõrvale kuulata hoopis huvitavat juttu, mitte muusikat, mina näiteks kuulan tööl olles ja nii hea ka kuidagi tunne, nagu seltskond oleks olemas. Kuna nende episood tuleb ainult kord nädalas, siis kuulan ka muid, kuid võin sellest ükskord täitsa eraldi postituse teha. Kirsitšilli leiate aga igalt platvormilt, mina kuulan spotifyst, aga neid saab kuulata ja vaatata ka nt. youtubest SIIN.

Miks ma sellest siin alguses rääkisin? Minu tänane teema on tulnud ühest nende episoodist, kus nad rääkisid rahast ja selle tähtsusest ning mina tahtsin ka sellest siia kirjutada. Miks, mis, kuidas? Vaatame.

Kust tuleb põhiliselt minu kulutatav raha?

Alustame näiteks sellest, et ma olen veel alaealine, viimased 17 päeva küll veel, kuid siiski. Alaealise eest vastutavad vanemad, samuti toetavad nii rahaliselt kui vaimselt eks. Rahalises pooles loomulikult igaüks vastavalt oma sissetulekule ja võimalustele. Suurem osa minu kulutatavast rahast tuleb veel ikka loomulikult minu vanematelt, kõik suuremad ja väiksemad kulutused. Nagu te arvata võite, siis need ei ole väikesed ja see ei ole siin mingi uhke olemise koht, vaid piinlikuse. Raha kulub nii kergelt ja seda läheb igale poole, alustame koolist ja huviringidest, sinna otsa veel riided ja muu vaja minev kraam ning samuti sellised lihtsad pisikesed asjad, mida lastel enda arust väga vaja on, minul isiklikult näiteks meik ja siuke muu tüdrukute ninn-nänn.

Meil ei ole peres sellist otsest iga nädalast/kuist taskuraha, et kui see otsas siis ongi kõik või midagi sellist, põhiliselt käib see ikka nii, et “emme/issi, mul oleks seda vaja/ ma tahaks seda/ ma lähen sinna, kas sa saaksid anda” ja siis on vanemate vaba voli, kas anda või mitte ja kui palju. Mina saan raha regulaarsemalt kui minu vend, kuna emme kannab mulle kooli ajal niiöelda “söögiraha”, muidugi kuhu ja kuidas ma seda kulutan on mu enda asi, aga põhiliselt see lähebki ikka söögiks või selliseks otstarbeks.

Millised on meie pere rahalised seisud minu meelest?

Ega ma ausalt öeldes oma vanemate rahakoti sisu ei tea, emme oma rohkem kui issi, aga täpselt mitte kummagi. Minu pangakonto on emme konto alt, seega enda jääki vaadates ma tahestahtmata näen ka emme oma ja see on talle okei, kuna siis ma olen kursis, kas üldse tasub küsida või ei. Minu emme töötab lasteaias, saab sealset palka pluss 3 lapse toetust riigilt 500 nagu see on. Issi alustas hiljuti oma ettevõtet, millel minu teadmist mööda läheb hästi, kuna see on ehitusfirma ja tuttavate ning nende tuttavate jaoks on ta juba ammu oma ehitaja “nime” tuntuks saanud, mis tähendab, et minu arust läheb neil alguse kohta hästi. Ütleme nii, et ei saa üldse nuriseda, saame lubada mitte nii vajalikke tehnoloogividinaid, mitut autot ja aasta jooksul ikka reisida ka, mitte et need oleksid vajalikud, vaid need ongi kulutused väljaspool vajadusi. Korter on meie, söök on laual ja arved alati makstud ning kõik muu tuleb sellest, mis üle jääb. Vahel rohkem, vahel vähem- see on normaalselt elamine minu jaoks ja rohkemat ei olegi üldse vaja.

Kui heldelt meie pere lapsed raha ja asju saavad?

Asi ei käi nii, et ma emme/issi tahan nüüd näiteks uut telefoni ja saan. Mina oma praegust telefoni palusin vanematelt pääris kaua ja kõik mis tahan, tuleb välja teenida. Kui tuba on koguaeg sassis, hinded halvad ja käitumine halb, ega siis ikka ei saa küll. Iga liigutamise eest kodus raha ei saa, ei ole ma kunagi saanud otseselt “palka” selle eest, et ma hoian oma õde/venda või panen nõud masinasse ja ei ole ma mitte kunagi ka selle eest raha nõudnud. Küll aga olen ma tabanud ära ühe mõjutusvahendi ja emme puhul see toimib.(tsau emme, kui loed!) Ma mainin vahel midagi paludes seda, et emme, vaata kui palju ma vajadusest ning vabatahtlikult Mammuga(õde) tegelen ja teda hoian, halasta! Toimib, ausalt! 😂

Me saame asju, korralikult saame, aga siis kui suudame ära tõestada, miks vaja on ning saama aru, et kõike ei saa korraga! Näiteks on mul tihti kooliaasta lõpus nii, et kevadesse jäävad klassireis, laagrid ja elo väljasõidud, kõik on nii lähestikku ja mitte kõige odavamad. Tahad minna? Vali. Ühel aastal oli kevadel venemaa reis, klassireis, elo reis ja tulevane elo laager, ei saa kõike korraga, vali kaks, nii ma valisingi kallimatest asjadest Venemaa reisi ja elo suvelaagri, kõik, rahul! Sel aastal tahtsin ma väga minna oma klassiga Iirimaale, Dublinisse ning ma teadsin, et tahan kindlasti viimast aastat minna ka elo suurlaagrisse suvel, lisaks maksavad vanemad mu autokooli ja emme nõustub enamasti ostma märtsis sünnipäevakingitust mu parimale sõbrannale. Kõik asjad jälle nii lähestikku. Sain loa minna klassireisile, kuid kui tuli pakkumine elo reisile, siis teadsin juba omast käest, et sellest pean loobuma, kõike korraga ei saa! Miks? Issi ütles kord, et mitte sellepärast, et ei oleks võimalust, vaid põhimõtte pärast, te peate suutma valida ja oskama millestki loobuda, kui teenid ise, käi kus tahad! Tänu sellele olen ma õppnud nüüdseks, et kes elus valikuid ei tee, jääb lõpuks väga jänni. Üks asi veel nendele reisidele lisaks, alati on meie peres olnud reegel, “mina maksan reisi, sina kogud endale ise taskuraha”. Miks? Et sa näitaksid, kas suudad ja oled valmis ise ka panustama. Nii me siis vennaga oleme käinud enne reise tööl, viinud taarat ja hoidnud taskuraha, mida rohkem raha, seda suurem võimalus kulutada eks. 🙂

Millega, kus, kuidas, millal ma raha teenin?

Praegu kirjutan ma seda postitust tööl olles, kuna kliente ei ole ja kaup pole veel tulnud. Ma töötan Aruküla kohalikus lillepoes, kus mulle meeletult meeldib, saan kogemust, teadmisi ja teenin endale taskuraha. Alguses ma mõtlesin, et ma ei lähe tööle, võtan veel viimase suve ja naudin seda, aga siis koputas südametunnistus, sa saad 18 kullake, hakka iseseisvuma ja siin ma olen, meeletult meeldib ja rahul! See on minu praegune sissetulek, taskuraha. Loomulikult on mul nüüd juba mõtteis, et tuleval aastal lähen kooli kõrvalt kindlasti tööle ja teeningi oma raha, oleks juba aeg. Siiamaani ma olen seda vältinud, kuna tean, et see teeb ajagraafiku nii täis ja elu raskemaks, aga oleks aeg.

Ma olen ennegi raha ise teeninud loomulikult, see ei ole minu esimene kord. Nooremana käisin isaga tema objektidel kaasas ja saime Egertiga teha selliseid kergeid töid nagu tapeedi maha võtmine, värvimine, parketi üles võtmine või muu selline remondiks valmistumine, issi maksis alati väga hästi ja praegugi käib mu vend kaasas temaga tihti. Samuti olen osalenud malevas, hoidnud lapsi ning teinud vabatahtlikku tööd. Kaks korda olen käinud ka Stockmanni hullude päevade abilisena raha teenimas. Mina olen seda meelt, et tööd on väga tore teha, kui see meeldib ja mulle näiteks väga meeldib klienditeenindaja töö nii siin lillepoes kui ka abilisena Stockmannis.

Millele raha kulub ja kas ma mõistan selle väärtust?

Mainisin eespool juba, et raha kulub igalepoole, koolile, riietele ja muule nännile. Igal pool tahaks käia, aga kõik maksab raha, keeruline eks. Väljaminekuid on nii erinevaid, et ma isegi ei oska neid otseselt ette lugeda. Küll aga ei ole mul midagi sellist, mida meeletult tahaks või vaja oleks ja milleks ma raha koguksin, seega on väljaminekud vastavalt võimalusele.

Ma olen seda meelt, et inimene ei hakka mõistma raha, selle tähtsust ja väärtust enne, kui ta ise teenib ja iseseisvalt elab ehk igakuiselt lähevad maha maksud, arved, toit või muud sellised igapäevased asjad. Võime mõelda küll, et hoiame kokku ja kogume ning ei kuluta üleliia, aga see pole siis veel raha vääruse mõistmine, minu arvamust mööda. Eks kindlasti on erandeid ja ei saa olla stereotüüpne. 🙂

Lõpetuseks ütlen, et me paneme oma elus küll raha tähtsuse järjekorras päris lõppu ja pere, sõbrad jne algusesse. Aga kui nüüd mõelda, siis kuidas sa pere lood, kui sul ei ole raha, et neid üleval pidada eks. Raha ei tee meid õnnelikuks, see mis me sellega saame, teeb! Küll aga on raha kõige aluseks, vundament õnnele!

Ja ongi selleks korraks kõik! Loodetavasti saite lugeda midagi teistsugust. Rääkige kaasa, kuidas teil rahaasjadega on? Kas teie jaoks on raha tähtis? Millised reeglid on teie peredes?

Hoşçakal! Kallistan!!

Teie Ingely

 

 

25 küsimust

Ignorance is always
afraid of change.

-Javaharld Nehru

Merhaba! Lugesin ühel päeval oma lemmiku noorblogija postitust, kus ta vastas netist leitud küsimustele. Mulle meeldisid need küsimused, millele ta vastas ja mõtlesin, et oleks vahelduseks tore midagi sellist teile jagada. Vastan siin postituses 25-le küsimusele, mis ma Vanessa blogist (SIIN!) ja ühest artiklist (SIIN!) enda jaoks välja valisin. Kui vähegi huvitab, siis loe edasi ja mõtle ise ka kaasa, mida sina neile vastaksid!

1. Miks sa oled oluline?

Iga inimene on oluline! Keegi ei saa olla tähtsam ja olulisem kui keegi teine. Me oleme maailmale vajalikud ja kõige enam oma lähedastele olulised.

2. Mis on su elu moto?

Ma ei teagi nüüd, kas see moto alla kvalifitseerub, aga minu elu ja minu blogi motiveerivaks tsitaadiks on “Kasuta oma naeratust, et muuta maailma, ära lase maailmal seda muuta!”

3. Kas sul on midagi sellist, mida kõik teised ka tahavad?

Ma loodan südamest, et ei ole ja et iga inimene tahab olla eriline, mitte kellegi järgi elada. Vahel olen tundnud küll, et inimesed kasutavad minu loomingulist erinevust, aga noh, tore on tunda, et mu tegevus meeldib kellelegi nii palju, et tahab samastuda 🙂

4. Mis takistab sul õnnelik olemast?

Mina ise. Sina ise. Igaühe enda teha, kuidas ja kui palju ta õnnelik on! Nagu vanasõna ütleb- ,, Igaüks on oma õnne sepp!”

5. Mida sinu sisemine laps igatseb?

Ma arvan, et kõige enam seda vabadust ja muret elu, mis lapseks olemisega kaasnes. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem tuleb kohustusi, probleeme, raskusi. Vahel mõtlen küll, et muretu laps olla on kõige parem.

6. Mida sa kardad?

Olen sellest varasemas postituses ka rääkinud, aga ma kardan tohutult avamerd ja kõike, mis sellesse kuulub, eesotsas haikalad.

7. Millest sa kunagi ei loobuks?

Naeratusest.

8. Reasta sõnad tähtsuse järjekorras: õnn, raha, armastus, tervis, kuulsus.

Tervis, õnn, armastus, raha, kuulsus.

9. Mis on sinu suurim motivaator?

Mis? Kõik on mööduv! Iga asi saab kord otsa! Kes? Lähedased, pere, sõbrad, mu pisike õde ja eelkõige Kerli.

10. Mida sa kunagi ei teeks?

Teeks? Pigem ei tee. Ma ei tee mitte kunagi narkootilisi aineid, käib mu põhimõtete vastu.

11. Mida uut viimati enda kohta õppisid?

Ma õppisin, et ma saan kõigega hakkama, kui ma seda väga-väga tahan. Näiteks tegin ma nädala ajaga ära oma uurimistöö, mida ma terve õppeaasta muudkui edasi lükkasin.

12. Suurim väljakutse, millega hetkel silmitsi seisad?

Minu meelest Vanessa vastas sama asja, aga minu suurim väljakutse ja unistus on hetkel teha ära juhiload.

13. Kas sa muretsed rohkem sellepärast, et teha asju õigesti või teha õigeid asju?

Teate, oleneb kindlasti täielikult olukorrast ja asjadest, kuid pigem teen ma õigeid asju, mis teevad mind õnnelikuks, kui et teen asju õigesti, aga need teevad mu kurvaks, vihaseks.

14. Sa sööd lõunat kolme inimesega, keda sa austad ja imetled. Nad kõik hakkavad ühte su lähedast sõbrannat kritiseerima, teadmata, et ta on su sõbranna. See kriitika on vastik ja õigustamatu. Kuidas käitud?

Ma kaitsen oma sõbrannasid alati, kui just ei räägita midagi, millega ma nõus olen, sest pigem olla aus. Kõik jällegi oleneb täpsemalt, kes need inimesed on, kellest räägitakse ning millest täpsemalt. 🙂

15. Mis on see üks asi, mida oled väga tahtnud teha, aga pole veel teinud? Mis hoiab sind tagasi?

Neid asju on kindlasti rohkem kui üks, aga ma tahaksin väga teha tatoveeringut, tagasi hoiavad vanemad ja haigus, mis takistab.

16. Kui saaksid kolida mõnda teise riiki, siis millisesse ja miks?

Mind tõmbavad väga Türgi ja Hispaania. Miks? Jään vastuse võlgu, vahel lihtsalt tekib mingi plaan, soov või kinnisidee.

17. Kumb on halvem- kas see, kui su hea sõber kolib ära või kui kaotad kontakti sõbraga, kes elab kohe sinu lähedal?

Kindlasti see, kui hea sõber kolib ära, kuna lähedal oleva inimesega sõltub see meist endist ja kui ei suhtle enam, ju siis pidi nii minema, aga kaugel olevaga on muid takistusi.

18. Tunned sa, et oled “seda” päeva juba sadu kordi enne elanud?

Ma ei tunne otseselt, et ma oleks mingit päeva sadu kordi elanud, aga vahel tekib mul küll selline deja vu, kus tunnen, et täpselt selline olukord on olnud vms. See juhtub päris tihti ja on päris hirmutav vahel.

19. Mis on valu väärt?

Pere, sõprade, lähedaste heaolu.

20. Ühe lausega- mida endale tulevikuks soovid?

Soovin, et suudaksin olla õnnelik alati, vahet ei ole, kus ja kellega ma elan.

21. Kui peaksid kolima 5000km kaugusele, millest kõige rohkem puudust hakkaksid tundma?

5000km kaugusele tähendab Eestist üsna kaugele, mis tähendab, et eelkõige hakkan puudust tundma Eestist ja muust, mis sellega seondub ❤️ Kellest? Eelkõige perest ja Kerlist,Eleriinist ning mõnest teisest sõbrannast samuti.

22. Mis sind praegu naeratama paneks?

Üks meeldiv pisike üllatus või mälestuste loomine kellegi tähtsaga!

23. Mis on esimene muutus, mida tahad oma elus teha eesoleva 12 kuu jooksul?

Mul on kaks pisikest salajast asja, millega ma tahan tegelema hakata, aga mida ma ei taha veel välja öelda, kuna pole kindel, et õnnestub, kunagi kirjutan sellest. Aga jaa loomulikult juhiload ja püsiv töökoht 12nda klassi kõrvalt.

24. Mis paneb sind ennast turvaliselt tundma?

Tunnen end igalpool turvaliselt, kus ma ei ole üksinda, nt mõne pereliikme või sõbrannaga koos olemine.

25. Millal sa viimati kellegi nähes nutsid? Aga üksi?

Fun fact ma olen tohutult emotsiolaalne inimene ja ei ole filmi või sarja, kus ma poleks poetanud mõnda pisarat või nutnud Ülemiste (lugege Aruküla) järve. Seega kellegi ees? Mm ei tule hetkel meelde. Üksidna? Iga päev.

Selline saigi minu seekordne postitus. Sellised olid minu vastused sellistele küsinustele, kuidas teiega?

Aitäh Vanessa, et mulle sellise mõtte pähe lasid ja nii vahvat blogi kirjutad.

Järgmise korrani armsad!

Ingely

Suveni on nii vähe jäänud?

If happiness is the goal-
and it should be,
then adventures should be
a priority

-Richard Branson

Merhaba!! Mul on olnud teguderohke ja kiire aprillikuu ning pole siia teie juurde ammu jõudnud. Nüüd olen ma aga siin ja valmis teile teada andma, mida põnevat ma siis tegin?

Mingi hetk tekib noortel selline aeg, kus sünnipäeva pidamine ei ole enam midagi erilist. Mul oli samuti selline aeg sellises pubekaeas, aga nüüd paar viimast aastat olen ikka kätte võtnud ja pidanud. Arvan, et see on üks meeletult hea viis mälestuste loomiseks ning aprilli esimesel nädalal, 5.aprillil, pidaski üks mu kallis sõbranna oma sünnipäeva. Alustasime õhtut õhupüssi laskmise, grillimise ning õuemängudega ning edasi läks juba siseruumides lõbusaks jutustamiseks ning kõvaks diskoks. Rahvast oli vähe, aga see oligi vahelduseks just meeletult mõnus, keegi ei jäänud tahaplaanile.

Olen hetkel isegi mingi toreda koha otsingul, kus üks tore sünnipäev suve keskel maha pidada. Tahaks midagi puhkemaja sarnast, kus oleks väike grill&chill ning saaks palju toredaid mälestusi. Kui kellelgi lugejatest on sellist kohta pakkuda, mille hind jääks samuti mõistlikkuse piiridesse, siis võib mulle kirjutada ❤️

Vanus on mul juba nii suur (17), et vanematelt raha küsimine hakkab juba piinlikuks muutuma, kuid samas ei ole ma veel endas nii kindel, et suudaksin kooli kõrvalt linnas tööl käia. Nagu noorel tüdrukul ikka, siis väljaminekuid tuleb kogu aeg aina juurde ja juurde, kuid mõned neist ei ole üldse nii vajalikud, et mu vanemad neid pooldaks, seega olen hakanud tõsisemalt tööle mineku peale mõtlema, et enda taskuraha suurendada. Teist korda juba käisin ma Stockmanni kaubamajas tööl Hullude Päevade abilisena, kuna see kestab kõigest viis päeva, aga selle aja jooksul saab kogemust, tutvusi ning samuti teenib raha. Eelmine aasta kirjutasin sellest pikemalt ja seda saad lugeda SIIT.

Lühidalt ütlen siis, et Stockmanni naisteosakonnas on imelised inimesed! Ma tundsin ennast seal niiiiii hästi! Need päris müüjad võtsid super soojalt vastu ja suhtusid üleüldse kõikidesse nii hästi, et mul oli vahel isegi tunne, et poetan mõne pisara. Meie korruse müügijuht ehk minu otsene ülemus oli üks äraütlemata siiras inimene. Tema nimi on Inge ja ma eeldan, et tänu enda nimele jäi talle ka minu nimi meelde, sest ainult kahetäheline liide käib juurde. Ta muudkui käis ja küsis kas kõik on korras ja kui nägi, et ma veits lost ringi käin, siis tuli kohe aitama ja kiitis ning nii nii armas ja tore inimene. Sama oli ka teiste müüjatega, kes meie osakonda jäid ning kellega rohkem kokku puutusin. Stocki naisteosakond on jagatud kolmeks osaks: riided, pesu, jalanõud/aksessuaarid. Riieteosakond on omakorda kolemeks: klassika, butiik, profilo. Mina olin klassikas ja just need klassikamüüjad pluss müügijuht läksid kõige rohkem hinge. Kõik kiitsid ja rääkisid ja tegid komplimente ja see oli niiiiii armas, et mul hakkas megalt kahju, kui need päevad läbi said, aga ma kavatsen sügisel seal jälle platsis olla nagu viis kopikat ❤️ Soovitan siiralt teilgi silmad lahti hoida ning end sinna tööle kandideerida, kui võimalus avaneb!

Töö oli iseenesest samuti tore, igav ei olnud ja ma avastasin, et mulle tõeati väga meeldib riietepoes töötada, peaks sellise töö endale otsima.

Suveks tahaksin leida endale püsivat tööd ning uuest õppeaastast tahaks kooli kõrvalt tööl käia. Ma loodan, et suudan võimalikult kiiresti juhiload ära teha, siis oleks Tallinnas tööl ja kooli käimine tunduvalt kergendatud. Suveks on mul vist isegi peaaegu-peaaegu töökoht olemas ja isegi Arukülas, mis on eriti tore ja mugav 🙂

 

Palju, palju käin ma arstidel ja see ei muutunud ka sel kiirel kuul. Saan edasi oma süste(pikem postitus üsna pea), jaman 11kuud peale traumat endiselt oma haige jalaga ning tegelen ka ülekaaluga, kõike seda erinevate arstidega, fun.

Tähtsamad asjad möödas, lõbu võis alata. Mu vanematel on meiega alati olnud selline kokkulepe, et kui tahame minna klassi/kooliga kuskile reisile, siis nemad maksavad kinni reisi, aga taskuraha peame ise koguma või teenima, kui näitame, et oleme suutelised koguma, siis annavad ka juurde. Lihtsalt selleks, et näitata, et tahta ja raisata on kerge, aga kas nii kerge teenida ka enda otstarbeks on. See oli ka üks põhjustest, miks ma Stockis tööl käisin.

Niisiis toimus meil 20-24aprill klassireis Dublinisse, mida ma ootasin juba nii pikalt, sest mulle meeldib tohutult reisida ning maailma näha, kellele ei meeldiks eks. img_9008

Lendasime laupäeval 20ndal aprillil Iirimaale, Dublinisse. Lennujaamast viis buss meid meie hostelisse, mis asus täpselt kesklinnas ning kohe oli näha, et kõik-kõik vajalik oli selle ümbruses olemas. Tavaliselt on klassireisid sellised, kus päevad on erinevaid tegevusi ja muuseume täis topitud, aga meie reis oli üli mõnus ja vaba. Meil olid paar kindlat kohta, kuhu õpetaja meid kindlasti viia tahtis, aga suurem osa ajast saime ise linna peal ringi käia.

Kesklinnas peatudes on kõige mõnusam see, et igale poole saab jalgsi liikudes ning kõik poed ja säägikohad on käe-jala juures. Meil hostelis oli ainult hommikuti kindel hommikusöök, aga muud toidukorrad pidime ise endale leidma, seega juhtus nii, et sõime päris kõvasti rämpsu, sest olgem ausad, seal ei olnudki midagi korralikku. Lõpuks sai meil saia järamisest isu nii täis, et me otsisime netist kohta, kus saaks midagi normaalset süüa, midagi itaaliapärast kasvõi. Leidsimegi! Ühe imelise toidukorra veetsime pargis murul istudes, süües ja lobisedes. Viimastel päevadel toitusin ma põhiliselt marjadest. Käisime viskitehases, mis oli minu lemmik. Nii huvitav oli kuulata, kuidas see viski valmib ning näha, kuidas täisealistele õpetati õigesti degusteerima. Enamus ajast jalutasime linnapeal, tegime pilte, käisime mõnes muuseumis ja poodlesime. Vaba ja pingeteta reis, suurepärane!

Koju jõudes mõistan alati, et reisida on meeletult tore, aga kodus on kõige-kõige parem!

 

Ühel vaheaja õhtul turgatas mulle järsku pähe, et võiks oma girlidega minna kuhugi matkama, vaadata loodust ja teha üks mõnus piknik. Plaan välja käidud ja käiku lastud. 27.aprilli lõunal sõitsimegi kolmekesi Tallinnasse, et minna Männikule Pääsküla matkarajale. Miks Tallinnasse? See oli ainuke koht, kuhu kõige kergemini ühistranspordiga sai. Meil oli meeletult tore päev! Veidikene seiklesime ja eksisime, sõime ja jõime, naersime ja lõbutsesime! Kvaliteetaeg värskes õhus ja mälestused kallite inimestega- minu lemmik! Tegime nüüd eesmärgiks iga kuu käia kuskil matkamas, sest Eesti on meeletult ilus ja miks mitte eks.

Viimaseks asjaks aprillikuus korraldasime Noortevolikogu ja Noortekeskusega pisikestele volbridisko. Kõik nägid nii vahvad välja ja oli näha, et neil oli tõsiselt lõbus!(30.04.19)

Lisaks lisan siia pildi tublidest Noortevolikogu talgulistest, kes ka külarahvale üleskutse tegid. Ma loodan, et teiegi käisite kodukohta korrastamas, sest meie alevikus tegijaid ikka oli, kuigi alati võiks rohkem olla!(04.05.19)

SUUR UUDIS ON KA SEE, et ma osalen ka sel aastal blogiauhindadel, kune eelmine aasta leidsid inimesed minu blogi! KUI SULLE MEELDIB MINU BLOGI, siis vajuta SIIA, pane kirja oma email (nad ei hakka meilidega spammama), keri alla ja otsi noorteblogide kategooria ning saadki sinna mulle hääle panna!! See oleks tõsiselt armas, aitäh, kes seda teevad! ❤️

Selline tuli siis sel korral see postitus, loodan varsti tagasi olla, kui stressirohke aeg koolis mind maha ei murra.

Kohtumiseni!

Teie Ingely

Kui…

Kui ma oleksin terve..

Merhaba! Pidime eile koolis kirjutama jutustuse teemal “Kui…” ja mina kirjutasin lühikese umbkaudse jutukese sellest, kui ma oleksin terve. Teema oli nii lai, et ma võtsin esimese mõtte, mis mulle pähe tuli, muidu ma ei oleks suutnud valida. Kirjutada tohtis hästi vabas vormis, mitte kirjandi reeglitega. Kirjutasin seda, mis peas oli ja midagi parandama ei hakanud, esimene tunnetus on kõige kindlam, olen aru saanud, sellepärast ei loe kunagi oma kirjutisi otsast lõpuni läbi. Mõtlesin, et kirjutan selle siia ka!

Kui ma oleksin terve, oleks minu elukvaliteet tunduvalt parem ja mõned minu pisikesed unistused poleks maha surutud. Ausalt öeldes ma enam ei oskaks sellist elu ette kujutadagi, sest see lihtsalt on ja ma olen sellega juba harjunud.

Kui ma olin alles põhikooli õpilane, tuli mulle kord pähe kindel plaan, et kui saan täisealiseks, tahan olla kindlasti veredoonor. Sellest ühest ideest sai väikest sorti unistus, mille täitumist ma väga ootasin. Ühel hetkel jõudis minuni aga reaalsus, et tahan ma seda või ei, aga minust ei saa kungi veredoonorit. See on keelatud. Varem ei olnud ma kunagi sellele mõelnud, et psoriaas on veres ja ilmselgelt ei saa ma anda inimestele haiget ja halba verd. Uurides ja konsulteerides sain aga hoopis teada, et pigem on see keelatud haige heaolu pärast, kuna psoriaas reageerib igasugustele keha ärritamistele ja ägeneb. Kui ma oleksin terve, minust saaks kindlasti veredoonor.

Põhikooli lõpuklassis tuli mulle pähe mõte, et ma tahaksin kindlasti teha tatoveeringu, mille mu vanemad kohe maha laitsid. Küll aga teadsid nemad ja teadsin ka mina, et täisealiseks saades ei ole mul nende luba vaja ning ma saan selle nagunii teha. Saabus aga jälle reaalsus ja hopsti minu teine väike unistus suruti maha. Psoriaasihaigetel ei ole soovituslik tatoveeringut teha, võib, aga see oleks riskantne. Pole seda enda arstiga konsulteerinud, aga muud allikad seda aga näitavad. Kui ma oleksin terve, teeksin ma kindlasti ühe tähendusliku tatoveeringu.

Seoses kogu selle haigusega on mul jäänud veel üks unistus, millele südamest loota – minu lapsed tulevikus oleksid terved. Elu jooksul olen aru saanud, et ei sooviks sellist asja vihavaenlaselegi, veel vähem enda lastele. Reaalsus on aga see, et see haigus on geenides ja levib edasi nii või naa, lastele, lastelastele või lastelastelastele.

Kui ma oleksin terve, ei peaks ma mõtlema sellistele asjadele. Ma ei peaks taluma inimeste pilke ja küsimusi. Ma ei peaks iga päev tõsiselt mõtlema, mida selga panna. Ma ei peaks end erinevate rohtudega ravima, et olukorda leevendada. Kui ma oleksin terve, elaksin täisväärtuslikku elu ja viiksin enda pisikesed unistused täide. Reaalsuses see on, see jääb alatiseks ja sellega tuleb lihtsalt elada ning elu täiel rinnal nautida, ega elu elamata selle tõttu ei jää.

Selline oli siis jutuke, mille eest ma ilusa punase viie välja teenisin. Kirjutasin selle siia alustuseks, sest plaanin sellel teemal teha ühe suurema ja konkreetsema postituse mõne aja pärast, kui olen piisavalt informatsiooni ammutanud. Sissejuhatuseks selline ja üsna pea juba pikemalt ja konkreetsemalt.

Võtke ka kätte ja kirjutage sellisel teemal lihtsalt vabal ajal, pange kogu fantaasia tööle, kindlasti on endalgi huvitav sellise asja peale mõelda.

Selline lühike ja lihtne postitus sel korral. Kallid teile!

Ingely