Ma käisin välismaal?!?

‘Cause baby you look happier, you do
My friends told me one day I’ll feel it too
And until then I’ll smile to hide the truth
But I know I was happier with you!
-Ed Sheeran

Merhaba! Vahepeal on nii palju juhtunud ja toimunud, et ma ei ole siia teie juurde jõudnud. Esimest korda pika aja jooksul on mul nii kiire ja tegus suvi, et ma ei jõua silmigi pilgutada. Kui mul on töölt vaba päev, siis on mul see juba sõbrannade või seiklemise jaoks sisustatud ning kui pole vaba, siis olen ma tööl. Nii see suvi mööda tormabki ja mina olen jälle oma postitustega kuskil puntras, ei tea kohe kust alustada. Küll aga kuskilt tuleb ju pundart lahti harutama hakata, nii siis püüan minagi!

Alustame kuskilt, võtame näiteks kätte 12.juuli, päeva, mida ma ootasin pikisilmi, kuid mis saabudes polnudki enam nii eriline. LOOMULIKULT räägin ma teile kontserdist Riias, kes sellest kuulnud ei oleks eksole?

Mulle hakkas Ed Sheeran kunagi mitmeid aastaid tagasi väga meeldima ja tema muusika lihtsalt oli minu maitse, või no, on siiani! Kui ma nüüd ei eksi, siis algas selline väike fännamine minu poolt siis, kui tal tuli välja tema teine album “X”. Ma pole kunagi olnud selline suuur ja andunud fännaja, kelle elu jääb seisma, kui jutt artistist vaibub. Mulle meeldis tema muusika, tema laulude mõte ja läbi sotsiaalmeedia kakastatud isiksus. Kuidas ma aga ikka sellele kontserdile jõudsin ja mis sel päeval ikka toimus?

Alustame algusest! Ma sain teada, et Ed Sheeranil tuleb Euroopa tuur. Ta ei tule Eestisse, aga ta tuleb Helsingisse ja Riiga, mis nüüd teha? Kas seigelda kummassegi riiki ja kasutada võimalust või mitte? Kellega? Kuidas?

Tahtsin alguses väga minna ühe oma sõbrannaga, kes ka väga minna tahtis, kuid kahjuks meie plaan vaibus maha. Piletid polnud veel müügil! Ma mõtlesin jälle, et äkki see ongi viimane võimalus, kas ma tõesti magangi selle maha? Uurisin, küsisin ja leidsin! Mu sugulane ütles, et ta plaanib oma sõbrannaga minna, ma võin neile kampa minna. Mõeldud tehtud! Piletid said ostetud samal päeval, kui need välja tulid, igaksjuhuks! Algas ootamine, suve ootamine! Vahepeal selgus, et sugulase sõbranna ei tulegi. Selgus ka, et me oleme maha maganud transpordid 12nda lähipäevadel sinna ning ega ööbimise valikud ka parimad polnud. Mitte just suurest vaimustusest, aga ostsime piletid fännibussi, mis viis kontserdile ja tõi peale lõppu kohe tagasi ka. Enam polnudki muud, kui oodata!

See päev algas juba vahvalt. Me või pigem vist mina olin kuskilt aru saanud, et buss väljub Tallinna bussijaamast ja nii me seal kokku saimegi. Hea oli, et ma küsima läksin ja me õigel ajal taipasime, et bussid lähevad hoopis solarise keskuse juurest. Jõudsime õigeks ajak! Aga oh jummel, inimesi oli palju ja ootamist oli kõvasti. Etteruttavalt ütlen, et terve see päev oli üks suuuur ootamine.

Busse väljus palju, viimaseid busse oodates rääkisid sealsed juhendajad, et esimesed bussid ei ole veel linnast välja jõudnud, mis pani kõvasti mõtlema, mis küll saama hakkab. Ma päris ausalt ei liialda kui ütlen, et me sõitsime linnast välja tund aega. Esiteks olgem ausad, pool Eestit oli Riia poole teel ning lisaks olid Nõmmel vist mingid teetööd, so ummikus istumisega tuli leppida. Ülejäänud sõit oli enam-vähem normaalne, buss sõitis rohkem kui seisis ja see oli positiivne. Sutsu negatiivne oli see, et nii meie ees kui ka taga istujad jõid põhiliselt ainult terve sõidu, lõhnad olid üleval ja lärmakus andis nagukene tunda, aga oli talutav. Esimene peatus oli Märjamaal ja ohboy kui palju seal autosid ja busse oli, suurem osa reisiselle mõtlesid vast oma peatust seal teha, wc järjekord oli ikka meeletu, aga mis seal ikka eksole! Sõit edasi sujus ka, kuni…. me jõudsime üle piiri, Iklasse. Siis muutus asi juba kohutavaks, ummik ummiku otsa. Kuskil olid teetööd, kuskil oli olnud õnnetus ja ma ei kujuta ette mida veel. Umbes tund aega sujus meie sõit nii, et me sõitsime 10m ja seisime minut. Kirjutasin sel hetkel just emmega ja jälgisin google mapsi, me liikusime 30miniga edasi 10km, ei kõla just huvitavalt. Meie umbes 5 tunnine bussisõit kujunes lõpuks mingi 7 tunniseks või rohkemgi. Pidime algselt kohale jõudma neljaks, aga jõudsime siis, kui lavale astus esimene soojendaja Zara Larsson. Ma ei tea kas tüdinemusest või millest, aga me ei pööranud soojendajatele erilist tähelepanu, mõnus muusika oli taustaks, ostsime mulle riidest koti ja läksime toidu järjekorda OOTAMA. Sõime, jõime ja kuulasime muusikat. Kella üheksaks, vist oli, läksime otsisime endale mingi koha, kus oleks normaalne vaade ja piisavalt ruumi. Loomulikult oli trügijaid ja nügijaid palju, nagu rahvarohketes kohtades ikka, ega nende vastu lihtsalt ei saa.

KONTSERDIST?!

Kõik laulud on lives nii palju paremad. Ed on päriselt ka kuidagi nii siiras ja armas. Tegi seal muudkui nalja ja palus kaasa elada ning laudla. Kaasas rahvast palju oma lauludesse ja nii mõnus oli kuulata. Lava! See oli nii lahedalt üles ehitatud, kogu aeg oli mingi liikumine ja muutus, miski ei muutunud üksluiseks. Värvide mäng ja erimevad mustrid ei lasknud pilgul rändama minna! Edi siiras oleks, naer, kõne- uhh, sel hetkel ma ei kahetsenud, et ma sel hetkel seal olin! Ta oli, on ja jääb imeliseks artistiks! ❤️

Tagasisõit? Vaikne, pime, väsitav. Tegime minu teada ainult ühe peatuse Märjamaal, ülejäänud aja vist kõik või vähemalt suurem osa inimesi magas. Jõudsime ilusti ilma probleemideta kell 5 hommikul Tallinnasse nagu pidimegi ja nii ma sealt koju tatsasin! Rahulolev naeratus näol ja mälestused südames!

Ma olen nii õnnelik, et mul selline võimalus oli ja et mu lemmmik sugulane minuga sel hetkel seal oli! See oli pisikest sorti seiklus, aga see lõi imelised mälestused varalaekasse! I’m blessed!

Seekord sai siis selline lugu kirja. Ma luban, et see ei jää viimaseks ja ma ikka püüan üsna pea uue postituse kirja panna!

Kallistades,

Ingely❤️

Advertisements

Raha?!

”The goal isn’t more money.
The goal is living life on your terms.”
-Chris Brogan

Merhaba! Minust on viimasel ajal saanud tulihingeline podcastide fänn ning kes teab, siis ma ei oska üldse hästi inglise keelt, seega on huvialaks jäänud just Eesti podcastid. Ma alustasin nende kuulamist siis, kui Liina Ariadne ja Martti jakkasid tegema, aga siis mu huvi vaibus ära. Nüüd aga olen enda jaoks avastanud Kirsitšilli podcasti, mida veavad koos Victoria ja Artur ning minust on saanud fänn. Nad räägivad elust enesest ja enda kogemustest erinevates valdkondades ning seda on nii hea ja kasulik kuulata. Ma kogu südamest soovitan mingi tegevuse kõrvale kuulata hoopis huvitavat juttu, mitte muusikat, mina näiteks kuulan tööl olles ja nii hea ka kuidagi tunne, nagu seltskond oleks olemas. Kuna nende episood tuleb ainult kord nädalas, siis kuulan ka muid, kuid võin sellest ükskord täitsa eraldi postituse teha. Kirsitšilli leiate aga igalt platvormilt, mina kuulan spotifyst, aga neid saab kuulata ja vaatata ka nt. youtubest SIIN.

Miks ma sellest siin alguses rääkisin? Minu tänane teema on tulnud ühest nende episoodist, kus nad rääkisid rahast ja selle tähtsusest ning mina tahtsin ka sellest siia kirjutada. Miks, mis, kuidas? Vaatame.

Kust tuleb põhiliselt minu kulutatav raha?

Alustame näiteks sellest, et ma olen veel alaealine, viimased 17 päeva küll veel, kuid siiski. Alaealise eest vastutavad vanemad, samuti toetavad nii rahaliselt kui vaimselt eks. Rahalises pooles loomulikult igaüks vastavalt oma sissetulekule ja võimalustele. Suurem osa minu kulutatavast rahast tuleb veel ikka loomulikult minu vanematelt, kõik suuremad ja väiksemad kulutused. Nagu te arvata võite, siis need ei ole väikesed ja see ei ole siin mingi uhke olemise koht, vaid piinlikuse. Raha kulub nii kergelt ja seda läheb igale poole, alustame koolist ja huviringidest, sinna otsa veel riided ja muu vaja minev kraam ning samuti sellised lihtsad pisikesed asjad, mida lastel enda arust väga vaja on, minul isiklikult näiteks meik ja siuke muu tüdrukute ninn-nänn.

Meil ei ole peres sellist otsest iga nädalast/kuist taskuraha, et kui see otsas siis ongi kõik või midagi sellist, põhiliselt käib see ikka nii, et “emme/issi, mul oleks seda vaja/ ma tahaks seda/ ma lähen sinna, kas sa saaksid anda” ja siis on vanemate vaba voli, kas anda või mitte ja kui palju. Mina saan raha regulaarsemalt kui minu vend, kuna emme kannab mulle kooli ajal niiöelda “söögiraha”, muidugi kuhu ja kuidas ma seda kulutan on mu enda asi, aga põhiliselt see lähebki ikka söögiks või selliseks otstarbeks.

Millised on meie pere rahalised seisud minu meelest?

Ega ma ausalt öeldes oma vanemate rahakoti sisu ei tea, emme oma rohkem kui issi, aga täpselt mitte kummagi. Minu pangakonto on emme konto alt, seega enda jääki vaadates ma tahestahtmata näen ka emme oma ja see on talle okei, kuna siis ma olen kursis, kas üldse tasub küsida või ei. Minu emme töötab lasteaias, saab sealset palka pluss 3 lapse toetust riigilt 500 nagu see on. Issi alustas hiljuti oma ettevõtet, millel minu teadmist mööda läheb hästi, kuna see on ehitusfirma ja tuttavate ning nende tuttavate jaoks on ta juba ammu oma ehitaja “nime” tuntuks saanud, mis tähendab, et minu arust läheb neil alguse kohta hästi. Ütleme nii, et ei saa üldse nuriseda, saame lubada mitte nii vajalikke tehnoloogividinaid, mitut autot ja aasta jooksul ikka reisida ka, mitte et need oleksid vajalikud, vaid need ongi kulutused väljaspool vajadusi. Korter on meie, söök on laual ja arved alati makstud ning kõik muu tuleb sellest, mis üle jääb. Vahel rohkem, vahel vähem- see on normaalselt elamine minu jaoks ja rohkemat ei olegi üldse vaja.

Kui heldelt meie pere lapsed raha ja asju saavad?

Asi ei käi nii, et ma emme/issi tahan nüüd näiteks uut telefoni ja saan. Mina oma praegust telefoni palusin vanematelt pääris kaua ja kõik mis tahan, tuleb välja teenida. Kui tuba on koguaeg sassis, hinded halvad ja käitumine halb, ega siis ikka ei saa küll. Iga liigutamise eest kodus raha ei saa, ei ole ma kunagi saanud otseselt “palka” selle eest, et ma hoian oma õde/venda või panen nõud masinasse ja ei ole ma mitte kunagi ka selle eest raha nõudnud. Küll aga olen ma tabanud ära ühe mõjutusvahendi ja emme puhul see toimib.(tsau emme, kui loed!) Ma mainin vahel midagi paludes seda, et emme, vaata kui palju ma vajadusest ning vabatahtlikult Mammuga(õde) tegelen ja teda hoian, halasta! Toimib, ausalt! 😂

Me saame asju, korralikult saame, aga siis kui suudame ära tõestada, miks vaja on ning saama aru, et kõike ei saa korraga! Näiteks on mul tihti kooliaasta lõpus nii, et kevadesse jäävad klassireis, laagrid ja elo väljasõidud, kõik on nii lähestikku ja mitte kõige odavamad. Tahad minna? Vali. Ühel aastal oli kevadel venemaa reis, klassireis, elo reis ja tulevane elo laager, ei saa kõike korraga, vali kaks, nii ma valisingi kallimatest asjadest Venemaa reisi ja elo suvelaagri, kõik, rahul! Sel aastal tahtsin ma väga minna oma klassiga Iirimaale, Dublinisse ning ma teadsin, et tahan kindlasti viimast aastat minna ka elo suurlaagrisse suvel, lisaks maksavad vanemad mu autokooli ja emme nõustub enamasti ostma märtsis sünnipäevakingitust mu parimale sõbrannale. Kõik asjad jälle nii lähestikku. Sain loa minna klassireisile, kuid kui tuli pakkumine elo reisile, siis teadsin juba omast käest, et sellest pean loobuma, kõike korraga ei saa! Miks? Issi ütles kord, et mitte sellepärast, et ei oleks võimalust, vaid põhimõtte pärast, te peate suutma valida ja oskama millestki loobuda, kui teenid ise, käi kus tahad! Tänu sellele olen ma õppnud nüüdseks, et kes elus valikuid ei tee, jääb lõpuks väga jänni. Üks asi veel nendele reisidele lisaks, alati on meie peres olnud reegel, “mina maksan reisi, sina kogud endale ise taskuraha”. Miks? Et sa näitaksid, kas suudad ja oled valmis ise ka panustama. Nii me siis vennaga oleme käinud enne reise tööl, viinud taarat ja hoidnud taskuraha, mida rohkem raha, seda suurem võimalus kulutada eks. 🙂

Millega, kus, kuidas, millal ma raha teenin?

Praegu kirjutan ma seda postitust tööl olles, kuna kliente ei ole ja kaup pole veel tulnud. Ma töötan Aruküla kohalikus lillepoes, kus mulle meeletult meeldib, saan kogemust, teadmisi ja teenin endale taskuraha. Alguses ma mõtlesin, et ma ei lähe tööle, võtan veel viimase suve ja naudin seda, aga siis koputas südametunnistus, sa saad 18 kullake, hakka iseseisvuma ja siin ma olen, meeletult meeldib ja rahul! See on minu praegune sissetulek, taskuraha. Loomulikult on mul nüüd juba mõtteis, et tuleval aastal lähen kooli kõrvalt kindlasti tööle ja teeningi oma raha, oleks juba aeg. Siiamaani ma olen seda vältinud, kuna tean, et see teeb ajagraafiku nii täis ja elu raskemaks, aga oleks aeg.

Ma olen ennegi raha ise teeninud loomulikult, see ei ole minu esimene kord. Nooremana käisin isaga tema objektidel kaasas ja saime Egertiga teha selliseid kergeid töid nagu tapeedi maha võtmine, värvimine, parketi üles võtmine või muu selline remondiks valmistumine, issi maksis alati väga hästi ja praegugi käib mu vend kaasas temaga tihti. Samuti olen osalenud malevas, hoidnud lapsi ning teinud vabatahtlikku tööd. Kaks korda olen käinud ka Stockmanni hullude päevade abilisena raha teenimas. Mina olen seda meelt, et tööd on väga tore teha, kui see meeldib ja mulle näiteks väga meeldib klienditeenindaja töö nii siin lillepoes kui ka abilisena Stockmannis.

Millele raha kulub ja kas ma mõistan selle väärtust?

Mainisin eespool juba, et raha kulub igalepoole, koolile, riietele ja muule nännile. Igal pool tahaks käia, aga kõik maksab raha, keeruline eks. Väljaminekuid on nii erinevaid, et ma isegi ei oska neid otseselt ette lugeda. Küll aga ei ole mul midagi sellist, mida meeletult tahaks või vaja oleks ja milleks ma raha koguksin, seega on väljaminekud vastavalt võimalusele.

Ma olen seda meelt, et inimene ei hakka mõistma raha, selle tähtsust ja väärtust enne, kui ta ise teenib ja iseseisvalt elab ehk igakuiselt lähevad maha maksud, arved, toit või muud sellised igapäevased asjad. Võime mõelda küll, et hoiame kokku ja kogume ning ei kuluta üleliia, aga see pole siis veel raha vääruse mõistmine, minu arvamust mööda. Eks kindlasti on erandeid ja ei saa olla stereotüüpne. 🙂

Lõpetuseks ütlen, et me paneme oma elus küll raha tähtsuse järjekorras päris lõppu ja pere, sõbrad jne algusesse. Aga kui nüüd mõelda, siis kuidas sa pere lood, kui sul ei ole raha, et neid üleval pidada eks. Raha ei tee meid õnnelikuks, see mis me sellega saame, teeb! Küll aga on raha kõige aluseks, vundament õnnele!

Ja ongi selleks korraks kõik! Loodetavasti saite lugeda midagi teistsugust. Rääkige kaasa, kuidas teil rahaasjadega on? Kas teie jaoks on raha tähtis? Millised reeglid on teie peredes?

Hoşçakal! Kallistan!!

Teie Ingely

 

 

25 küsimust

Ignorance is always
afraid of change.
-Javaharld Nehru

Merhaba! Lugesin ühel päeval oma lemmiku noorblogija postitust, kus ta vastas netist leitud küsimustele. Mulle meeldisid need küsimused, millele ta vastas ja mõtlesin, et oleks vahelduseks tore midagi sellist teile jagada. Vastan siin postituses 25-le küsimusele, mis ma Vanessa blogist (SIIN!) ja ühest artiklist (SIIN!) enda jaoks välja valisin. Kui vähegi huvitab, siis loe edasi ja mõtle ise ka kaasa, mida sina neile vastaksid!

1. Miks sa oled oluline?

Iga inimene on oluline! Keegi ei saa olla tähtsam ja olulisem kui keegi teine. Me oleme maailmale vajalikud ja kõige enam oma lähedastele olulised.

2. Mis on su elu moto?

Ma ei teagi nüüd, kas see moto alla kvalifitseerub, aga minu elu ja minu blogi motiveerivaks tsitaadiks on “Kasuta oma naeratust, et muuta maailma, ära lase maailmal seda muuta!”

3. Kas sul on midagi sellist, mida kõik teised ka tahavad?

Ma loodan südamest, et ei ole ja et iga inimene tahab olla eriline, mitte kellegi järgi elada. Vahel olen tundnud küll, et inimesed kasutavad minu loomingulist erinevust, aga noh, tore on tunda, et mu tegevus meeldib kellelegi nii palju, et tahab samastuda 🙂

4. Mis takistab sul õnnelik olemast?

Mina ise. Sina ise. Igaühe enda teha, kuidas ja kui palju ta õnnelik on! Nagu vanasõna ütleb- ,, Igaüks on oma õnne sepp!”

5. Mida sinu sisemine laps igatseb?

Ma arvan, et kõige enam seda vabadust ja muret elu, mis lapseks olemisega kaasnes. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem tuleb kohustusi, probleeme, raskusi. Vahel mõtlen küll, et muretu laps olla on kõige parem.

6. Mida sa kardad?

Olen sellest varasemas postituses ka rääkinud, aga ma kardan tohutult avamerd ja kõike, mis sellesse kuulub, eesotsas haikalad.

7. Millest sa kunagi ei loobuks?

Naeratusest.

8. Reasta sõnad tähtsuse järjekorras: õnn, raha, armastus, tervis, kuulsus.

Tervis, õnn, armastus, raha, kuulsus.

9. Mis on sinu suurim motivaator?

Mis? Kõik on mööduv! Iga asi saab kord otsa! Kes? Lähedased, pere, sõbrad, mu pisike õde ja eelkõige Kerli.

10. Mida sa kunagi ei teeks?

Teeks? Pigem ei tee. Ma ei tee mitte kunagi narkootilisi aineid, käib mu põhimõtete vastu.

11. Mida uut viimati enda kohta õppisid?

Ma õppisin, et ma saan kõigega hakkama, kui ma seda väga-väga tahan. Näiteks tegin ma nädala ajaga ära oma uurimistöö, mida ma terve õppeaasta muudkui edasi lükkasin.

12. Suurim väljakutse, millega hetkel silmitsi seisad?

Minu meelest Vanessa vastas sama asja, aga minu suurim väljakutse ja unistus on hetkel teha ära juhiload.

13. Kas sa muretsed rohkem sellepärast, et teha asju õigesti või teha õigeid asju?

Teate, oleneb kindlasti täielikult olukorrast ja asjadest, kuid pigem teen ma õigeid asju, mis teevad mind õnnelikuks, kui et teen asju õigesti, aga need teevad mu kurvaks, vihaseks.

14. Sa sööd lõunat kolme inimesega, keda sa austad ja imetled. Nad kõik hakkavad ühte su lähedast sõbrannat kritiseerima, teadmata, et ta on su sõbranna. See kriitika on vastik ja õigustamatu. Kuidas käitud?

Ma kaitsen oma sõbrannasid alati, kui just ei räägita midagi, millega ma nõus olen, sest pigem olla aus. Kõik jällegi oleneb täpsemalt, kes need inimesed on, kellest räägitakse ning millest täpsemalt. 🙂

15. Mis on see üks asi, mida oled väga tahtnud teha, aga pole veel teinud? Mis hoiab sind tagasi?

Neid asju on kindlasti rohkem kui üks, aga ma tahaksin väga teha tatoveeringut, tagasi hoiavad vanemad ja haigus, mis takistab.

16. Kui saaksid kolida mõnda teise riiki, siis millisesse ja miks?

Mind tõmbavad väga Türgi ja Hispaania. Miks? Jään vastuse võlgu, vahel lihtsalt tekib mingi plaan, soov või kinnisidee.

17. Kumb on halvem- kas see, kui su hea sõber kolib ära või kui kaotad kontakti sõbraga, kes elab kohe sinu lähedal?

Kindlasti see, kui hea sõber kolib ära, kuna lähedal oleva inimesega sõltub see meist endist ja kui ei suhtle enam, ju siis pidi nii minema, aga kaugel olevaga on muid takistusi.

18. Tunned sa, et oled “seda” päeva juba sadu kordi enne elanud?

Ma ei tunne otseselt, et ma oleks mingit päeva sadu kordi elanud, aga vahel tekib mul küll selline deja vu, kus tunnen, et täpselt selline olukord on olnud vms. See juhtub päris tihti ja on päris hirmutav vahel.

19. Mis on valu väärt?

Pere, sõprade, lähedaste heaolu.

20. Ühe lausega- mida endale tulevikuks soovid?

Soovin, et suudaksin olla õnnelik alati, vahet ei ole, kus ja kellega ma elan.

21. Kui peaksid kolima 5000km kaugusele, millest kõige rohkem puudust hakkaksid tundma?

5000km kaugusele tähendab Eestist üsna kaugele, mis tähendab, et eelkõige hakkan puudust tundma Eestist ja muust, mis sellega seondub ❤️ Kellest? Eelkõige perest ja Kerlist,Eleriinist ning mõnest teisest sõbrannast samuti.

22. Mis sind praegu naeratama paneks?

Üks meeldiv pisike üllatus või mälestuste loomine kellegi tähtsaga!

23. Mis on esimene muutus, mida tahad oma elus teha eesoleva 12 kuu jooksul?

Mul on kaks pisikest salajast asja, millega ma tahan tegelema hakata, aga mida ma ei taha veel välja öelda, kuna pole kindel, et õnnestub, kunagi kirjutan sellest. Aga jaa loomulikult juhiload ja püsiv töökoht 12nda klassi kõrvalt.

24. Mis paneb sind ennast turvaliselt tundma?

Tunnen end igalpool turvaliselt, kus ma ei ole üksinda, nt mõne pereliikme või sõbrannaga koos olemine.

25. Millal sa viimati kellegi nähes nutsid? Aga üksi?

Fun fact ma olen tohutult emotsiolaalne inimene ja ei ole filmi või sarja, kus ma poleks poetanud mõnda pisarat või nutnud Ülemiste (lugege Aruküla) järve. Seega kellegi ees? Mm ei tule hetkel meelde. Üksidna? Iga päev.

Selline saigi minu seekordne postitus. Sellised olid minu vastused sellistele küsinustele, kuidas teiega?

Aitäh Vanessa, et mulle sellise mõtte pähe lasid ja nii vahvat blogi kirjutad.

Järgmise korrani armsad!

Ingely

Suveni on nii vähe jäänud?

If happiness is the goal-
and it should be,
then adventures should be
a priority
-Richard Branson

Merhaba!! Mul on olnud teguderohke ja kiire aprillikuu ning pole siia teie juurde ammu jõudnud. Nüüd olen ma aga siin ja valmis teile teada andma, mida põnevat ma siis tegin?

Mingi hetk tekib noortel selline aeg, kus sünnipäeva pidamine ei ole enam midagi erilist. Mul oli samuti selline aeg sellises pubekaeas, aga nüüd paar viimast aastat olen ikka kätte võtnud ja pidanud. Arvan, et see on üks meeletult hea viis mälestuste loomiseks ning aprilli esimesel nädalal, 5.aprillil, pidaski üks mu kallis sõbranna oma sünnipäeva. Alustasime õhtut õhupüssi laskmise, grillimise ning õuemängudega ning edasi läks juba siseruumides lõbusaks jutustamiseks ning kõvaks diskoks. Rahvast oli vähe, aga see oligi vahelduseks just meeletult mõnus, keegi ei jäänud tahaplaanile.

Olen hetkel isegi mingi toreda koha otsingul, kus üks tore sünnipäev suve keskel maha pidada. Tahaks midagi puhkemaja sarnast, kus oleks väike grill&chill ning saaks palju toredaid mälestusi. Kui kellelgi lugejatest on sellist kohta pakkuda, mille hind jääks samuti mõistlikkuse piiridesse, siis võib mulle kirjutada ❤️

Vanus on mul juba nii suur (17), et vanematelt raha küsimine hakkab juba piinlikuks muutuma, kuid samas ei ole ma veel endas nii kindel, et suudaksin kooli kõrvalt linnas tööl käia. Nagu noorel tüdrukul ikka, siis väljaminekuid tuleb kogu aeg aina juurde ja juurde, kuid mõned neist ei ole üldse nii vajalikud, et mu vanemad neid pooldaks, seega olen hakanud tõsisemalt tööle mineku peale mõtlema, et enda taskuraha suurendada. Teist korda juba käisin ma Stockmanni kaubamajas tööl Hullude Päevade abilisena, kuna see kestab kõigest viis päeva, aga selle aja jooksul saab kogemust, tutvusi ning samuti teenib raha. Eelmine aasta kirjutasin sellest pikemalt ja seda saad lugeda SIIT.

Lühidalt ütlen siis, et Stockmanni naisteosakonnas on imelised inimesed! Ma tundsin ennast seal niiiiii hästi! Need päris müüjad võtsid super soojalt vastu ja suhtusid üleüldse kõikidesse nii hästi, et mul oli vahel isegi tunne, et poetan mõne pisara. Meie korruse müügijuht ehk minu otsene ülemus oli üks äraütlemata siiras inimene. Tema nimi on Inge ja ma eeldan, et tänu enda nimele jäi talle ka minu nimi meelde, sest ainult kahetäheline liide käib juurde. Ta muudkui käis ja küsis kas kõik on korras ja kui nägi, et ma veits lost ringi käin, siis tuli kohe aitama ja kiitis ning nii nii armas ja tore inimene. Sama oli ka teiste müüjatega, kes meie osakonda jäid ning kellega rohkem kokku puutusin. Stocki naisteosakond on jagatud kolmeks osaks: riided, pesu, jalanõud/aksessuaarid. Riieteosakond on omakorda kolemeks: klassika, butiik, profilo. Mina olin klassikas ja just need klassikamüüjad pluss müügijuht läksid kõige rohkem hinge. Kõik kiitsid ja rääkisid ja tegid komplimente ja see oli niiiiii armas, et mul hakkas megalt kahju, kui need päevad läbi said, aga ma kavatsen sügisel seal jälle platsis olla nagu viis kopikat ❤️ Soovitan siiralt teilgi silmad lahti hoida ning end sinna tööle kandideerida, kui võimalus avaneb!

Töö oli iseenesest samuti tore, igav ei olnud ja ma avastasin, et mulle tõeati väga meeldib riietepoes töötada, peaks sellise töö endale otsima.

Suveks tahaksin leida endale püsivat tööd ning uuest õppeaastast tahaks kooli kõrvalt tööl käia. Ma loodan, et suudan võimalikult kiiresti juhiload ära teha, siis oleks Tallinnas tööl ja kooli käimine tunduvalt kergendatud. Suveks on mul vist isegi peaaegu-peaaegu töökoht olemas ja isegi Arukülas, mis on eriti tore ja mugav 🙂

 

Palju, palju käin ma arstidel ja see ei muutunud ka sel kiirel kuul. Saan edasi oma süste(pikem postitus üsna pea), jaman 11kuud peale traumat endiselt oma haige jalaga ning tegelen ka ülekaaluga, kõike seda erinevate arstidega, fun.

Tähtsamad asjad möödas, lõbu võis alata. Mu vanematel on meiega alati olnud selline kokkulepe, et kui tahame minna klassi/kooliga kuskile reisile, siis nemad maksavad kinni reisi, aga taskuraha peame ise koguma või teenima, kui näitame, et oleme suutelised koguma, siis annavad ka juurde. Lihtsalt selleks, et näitata, et tahta ja raisata on kerge, aga kas nii kerge teenida ka enda otstarbeks on. See oli ka üks põhjustest, miks ma Stockis tööl käisin.

Niisiis toimus meil 20-24aprill klassireis Dublinisse, mida ma ootasin juba nii pikalt, sest mulle meeldib tohutult reisida ning maailma näha, kellele ei meeldiks eks.

Lendasime laupäeval 20ndal aprillil Iirimaale, Dublinisse. Lennujaamast viis buss meid meie hostelisse, mis asus täpselt kesklinnas ning kohe oli näha, et kõik-kõik vajalik oli selle ümbruses olemas. Tavaliselt on klassireisid sellised, kus päevad on erinevaid tegevusi ja muuseume täis topitud, aga meie reis oli üli mõnus ja vaba. Meil olid paar kindlat kohta, kuhu õpetaja meid kindlasti viia tahtis, aga suurem osa ajast saime ise linna peal ringi käia.

Kesklinnas peatudes on kõige mõnusam see, et igale poole saab jalgsi liikudes ning kõik poed ja säägikohad on käe-jala juures. Meil hostelis oli ainult hommikuti kindel hommikusöök, aga muud toidukorrad pidime ise endale leidma, seega juhtus nii, et sõime päris kõvasti rämpsu, sest olgem ausad, seal ei olnudki midagi korralikku. Lõpuks sai meil saia järamisest isu nii täis, et me otsisime netist kohta, kus saaks midagi normaalset süüa, midagi itaaliapärast kasvõi. Leidsimegi! Ühe imelise toidukorra veetsime pargis murul istudes, süües ja lobisedes. Viimastel päevadel toitusin ma põhiliselt marjadest. Käisime viskitehases, mis oli minu lemmik. Nii huvitav oli kuulata, kuidas see viski valmib ning näha, kuidas täisealistele õpetati õigesti degusteerima. Enamus ajast jalutasime linnapeal, tegime pilte, käisime mõnes muuseumis ja poodlesime. Vaba ja pingeteta reis, suurepärane!

Koju jõudes mõistan alati, et reisida on meeletult tore, aga kodus on kõige-kõige parem!

 

Ühel vaheaja õhtul turgatas mulle järsku pähe, et võiks oma girlidega minna kuhugi matkama, vaadata loodust ja teha üks mõnus piknik. Plaan välja käidud ja käiku lastud. 27.aprilli lõunal sõitsimegi kolmekesi Tallinnasse, et minna Männikule Pääsküla matkarajale. Miks Tallinnasse? See oli ainuke koht, kuhu kõige kergemini ühistranspordiga sai. Meil oli meeletult tore päev! Veidikene seiklesime ja eksisime, sõime ja jõime, naersime ja lõbutsesime! Kvaliteetaeg värskes õhus ja mälestused kallite inimestega- minu lemmik! Tegime nüüd eesmärgiks iga kuu käia kuskil matkamas, sest Eesti on meeletult ilus ja miks mitte eks.

Viimaseks asjaks aprillikuus korraldasime Noortevolikogu ja Noortekeskusega pisikestele volbridisko. Kõik nägid nii vahvad välja ja oli näha, et neil oli tõsiselt lõbus!(30.04.19)

Lisaks lisan siia pildi tublidest Noortevolikogu talgulistest, kes ka külarahvale üleskutse tegid. Ma loodan, et teiegi käisite kodukohta korrastamas, sest meie alevikus tegijaid ikka oli, kuigi alati võiks rohkem olla!(04.05.19)

SUUR UUDIS ON KA SEE, et ma osalen ka sel aastal blogiauhindadel, kune eelmine aasta leidsid inimesed minu blogi! KUI SULLE MEELDIB MINU BLOGI, siis vajuta SIIA, pane kirja oma email (nad ei hakka meilidega spammama), keri alla ja otsi noorteblogide kategooria ning saadki sinna mulle hääle panna!! See oleks tõsiselt armas, aitäh, kes seda teevad! ❤️

Selline tuli siis sel korral see postitus, loodan varsti tagasi olla, kui stressirohke aeg koolis mind maha ei murra.

Kohtumiseni!

Teie Ingely

Kui…

Kui ma oleksin terve..

Merhaba! Pidime eile koolis kirjutama jutustuse teemal “Kui…” ja mina kirjutasin lühikese umbkaudse jutukese sellest, kui ma oleksin terve. Teema oli nii lai, et ma võtsin esimese mõtte, mis mulle pähe tuli, muidu ma ei oleks suutnud valida. Kirjutada tohtis hästi vabas vormis, mitte kirjandi reeglitega. Kirjutasin seda, mis peas oli ja midagi parandama ei hakanud, esimene tunnetus on kõige kindlam, olen aru saanud, sellepärast ei loe kunagi oma kirjutisi otsast lõpuni läbi. Mõtlesin, et kirjutan selle siia ka!

Kui ma oleksin terve, oleks minu elukvaliteet tunduvalt parem ja mõned minu pisikesed unistused poleks maha surutud. Ausalt öeldes ma enam ei oskaks sellist elu ette kujutadagi, sest see lihtsalt on ja ma olen sellega juba harjunud.

Kui ma olin alles põhikooli õpilane, tuli mulle kord pähe kindel plaan, et kui saan täisealiseks, tahan olla kindlasti veredoonor. Sellest ühest ideest sai väikest sorti unistus, mille täitumist ma väga ootasin. Ühel hetkel jõudis minuni aga reaalsus, et tahan ma seda või ei, aga minust ei saa kungi veredoonorit. See on keelatud. Varem ei olnud ma kunagi sellele mõelnud, et psoriaas on veres ja ilmselgelt ei saa ma anda inimestele haiget ja halba verd. Uurides ja konsulteerides sain aga hoopis teada, et pigem on see keelatud haige heaolu pärast, kuna psoriaas reageerib igasugustele keha ärritamistele ja ägeneb. Kui ma oleksin terve, minust saaks kindlasti veredoonor.

Põhikooli lõpuklassis tuli mulle pähe mõte, et ma tahaksin kindlasti teha tatoveeringu, mille mu vanemad kohe maha laitsid. Küll aga teadsid nemad ja teadsin ka mina, et täisealiseks saades ei ole mul nende luba vaja ning ma saan selle nagunii teha. Saabus aga jälle reaalsus ja hopsti minu teine väike unistus suruti maha. Psoriaasihaigetel ei ole soovituslik tatoveeringut teha, võib, aga see oleks riskantne. Pole seda enda arstiga konsulteerinud, aga muud allikad seda aga näitavad. Kui ma oleksin terve, teeksin ma kindlasti ühe tähendusliku tatoveeringu.

Seoses kogu selle haigusega on mul jäänud veel üks unistus, millele südamest loota – minu lapsed tulevikus oleksid terved. Elu jooksul olen aru saanud, et ei sooviks sellist asja vihavaenlaselegi, veel vähem enda lastele. Reaalsus on aga see, et see haigus on geenides ja levib edasi nii või naa, lastele, lastelastele või lastelastelastele.

Kui ma oleksin terve, ei peaks ma mõtlema sellistele asjadele. Ma ei peaks taluma inimeste pilke ja küsimusi. Ma ei peaks iga päev tõsiselt mõtlema, mida selga panna. Ma ei peaks end erinevate rohtudega ravima, et olukorda leevendada. Kui ma oleksin terve, elaksin täisväärtuslikku elu ja viiksin enda pisikesed unistused täide. Reaalsuses see on, see jääb alatiseks ja sellega tuleb lihtsalt elada ning elu täiel rinnal nautida, ega elu elamata selle tõttu ei jää.

Selline oli siis jutuke, mille eest ma ilusa punase viie välja teenisin. Kirjutasin selle siia alustuseks, sest plaanin sellel teemal teha ühe suurema ja konkreetsema postituse mõne aja pärast, kui olen piisavalt informatsiooni ammutanud. Sissejuhatuseks selline ja üsna pea juba pikemalt ja konkreetsemalt.

Võtke ka kätte ja kirjutage sellisel teemal lihtsalt vabal ajal, pange kogu fantaasia tööle, kindlasti on endalgi huvitav sellise asja peale mõelda.

Selline lühike ja lihtne postitus sel korral. Kallid teile!

Ingely

Õde-venda?

Õdede vahel on õelus.
Vendade vahel vendlus.
Õde ja vend? Kass ja koer?

Merhaba! Jalutasime täna vennaga peale trenni pood, et ma saaksin omale smuuti jaoks banaani osta ja arutasime päris huvitavaid ja samas mitte nii huvitavaid asju. Selle kõneluse käigus tekkis mul idee, et kirjutan teile enda õest/õdedest ja vennast ning meie vahelisest läbisaamisest ja igapäevaelust. Kui vähegi huvitab ja tahad enda suhteid õdede ja vendadega minu omadega võrrelda, siis loe aga edasi!

Alustuseks ütlen ma, et veresugulusega on mul ametlikult üks pisikene kolmeaastane õde Mariiheleen ja noorem 13aastane vend Egert. Millised minu tunded olid siis, kui sain teada, et saan omale venna? Pole aimugi, ma ei mäleta. Ma eeldan, et ma olid rõõmus ja põnevil, aga täpseid emotsioone ma ei mäleta, olin sellel ajal 3-4aastane plikatirts. Millised olid mu tunded, kui sain teada, et saan pisikese õe? Ma hüppasin rõõmust lakke, sõna otseseimas mõttes. Ma tahtsin niii kaua omale väikest õde/venda saada ja kui vanemad lõpuks ütlesid, et jaa, nüüd on see aeg, siis mu süda oli valmis võtma vastu veel ühe armastuse. Ma olin sel hetkel 13, kui meile teada anti ja selle aja emotsioone ja rõõmu ma mäletan nagu eilset päeva. Eriti õnnelik olin siis, kui sain teada, et see on õde, meie pisikene printsess, meie pesamuna. ❤

Millised on minu suhted vennaga? Kohutavad, ausalt, lihtsalt kohutavad. Me oleme reaalselt nagu kass ja koer, me ei tee muud, kui üksteist maha, solvame ja kakleme. Miks? Hea küsimus tõest, teaks ma vaid vastust. Meie maailmavaated on nii erinevad ja pigem käime üksteisele pinda kui naudime seltskonda. Mäletan, et kunagi väikestena saime me super hästi läbi. Olime hästi lähedased ja hoidsime kokku. Ma tõin teda iga päev lasteaiast ära ja kui vanemad olid tööl, veetsime hästi palju aega koos. Võimalik, et sellest see tulnud ongi, et me oleme ära tüdinenud üksteise seltskonnast. Muidugi on vanus selline, et ühel on puberteet täies hoos ja teisel lõppemas, maailmavaated on erinevad. Pole kohti, kuhu me üksteist saatnud pole ja pole päevi, mil me poleks üksteise peale häält tõstnud või solvunud. Nagu väikesed lapsed, ei saa oma tuba jagatud ja asju kompromissidega aetud. Kui meil on mõlemal olnud halb päev, siis võime me üksteisele isegi puldi pärast kallale minna, sest mina tahan oma sarju vaadata ja tema ei jäta jonni ja vahib edasi oma multikaid, hallo, otsige kompromissid üde-vend, aga vot mõnel päeval ma ei taha, vaid hakkangi vaidlema. Elame mõelmad samas toas ja eluaeg on meil tuba pooleks mõtetes jaotatud: sina koristad seda poolt ja mina seda; mina sinu asju maast üles ei võta, vaid viskan hoopis sinu poolele; sinu asjad vedelevad minu poolel, korista ära. Praeguses toas on meil suurepäraselt aru saada, kummal pool elab tüdruk ja kummal pool poiss. Praegu kell 23.53 siin istudes saan ma aru, kui paganama väikeste asjade peale ma leili lähen ja kui kiiresti tekib meil üles tüli nt. prügi välja viimine, väikese õe hoidmine, koristamine, pult, laelamp(ta mingi tahab koopas elada ja ei lase mul valgust nautida), kapis olev ruum, söömine, raha, riided ja nii palju muud. Meie tülid võivad lõppeda tugevate solvangute ja paukuvate ustega, samuti võivad asjad lennata. Kas see on normaalne? Kas ma ei ”armasta” teda? Ei, see ei ole normaalne minu jaoks ja ma loodan lihtsalt, et see on lihtsalt mingi vanusega seotud asi, loodetavasti läheb üle. Ja ma loomulikul ”armastan” teda täpselt sama palju kui teisi lähedasi enda ümber. Lugesin just ükspäev kuskilt, et kuigi vend ja õde ei saa oma vahel läbi, siis tegelikult on nad valmis küünte ja hammastega üksteist kaitsma ja alati aitama. Nii see tegelikult on ka. Ma võin ise oma venna kohta ükskõik mida rääkida, aga kui keegi teine julgeb midagi öelda, siis ma kaitsen südamest. Me vahel saame tegelikult läbi ka, näiteks reisidel või no siis, kui meil üksteisest kasu on või lihtsalt mõlemal hea päev olnud. Okei, tegelikult nii hull ka pole, saame normaalsed inimesed ka oldud ja üksteise abile võib ka enamasti alati loota. Ma saan nelja kuu pärast täisealiseks ja nagu tänapäeva noortel ikka, loodavad nad saada tänu sellele kasu, ka mu venna sõbrad kindlasti. Ma ei osta MITTE KUNAGI nii väikestele ja alaealistele jooki või muud illegaalset ja 100% ei osta ma seda oma enda vennale. Olgu mis ta on, aga ta on minu vend, meil on ühine veri, ta käib mulle närvidele, aga temast peab saama korralik mees, kes hoiab oma tervist ja kindlasti nõrgemat sugupoolt! Tegelikult on ju minu venna ikka ja lahe on teda kiusata ka!

Millised on minu suhted õega? Kolm aastat, käsikäes, üksteist toetamas- sellised on meie suhted hetkel. Loomulikult on meie vanusevahe päris suur, et tülisid loodetavasti tulema ei hakka. Me elame liiga erinevates eluetappides ja ma usun, et see on hea. Minu pisike õde on ausalt kõige armsam ja kallim mulle, ta põselohud, naeratus ja silmad parandavad iga inimese päeva, ausalt. Sellises vanuses lapsed on loomulikult max tüütud ja vinguvad, mis ajab mind vahel niii närvi. Praegu on tal ka mingi tobe korrutamise faas, kus igat asja on vaja 10x üle öelda või küsida. Loomulikult, kui välja ei tee, siis ei lõpeta ta enne ka ära. Samuti on ta metsikult ära hellitatud. Miks? Ei tea küll miks jah. Ta on kõige pisem, mis tähendab, et ta saab 75% emme ja issi tähelepanust pluss saab ta veel 95% minu ja 95% Egerti tähelepanu (kuna üksteisele me vist anname kõigest 5%), mis teeb kokku liigagi palju tähelepanu, kallisid, musisid, mängimisi ja üldist hellitamist. Ups, aga me oleme seda ise teinud, aga selleks need pesamunad ongi ju. Loomulikult minu isa karmi käe all ei jää see pisike plika selliseks, kui ta vähegi aru rohkem saama hakkab, siis hakkab tema suhtumine ka paranema, selles olen ma kindel. Oma õe eest annaksin ma kõik ning teda kaitsen ja hoian ma elu eest. Suurema, vanema, kogenumana hoian ma ta pisikest kätt, kuni see hoidmist enam ei vaja. Siis suunan ma teda õigetesse valikutesse väikese togimisega!

Kas üksiklaps oleks toredam olla? 100% ei. Tore oleks saada kogu vanemate tähelepanu ja kõik muu, mis sellega kaasneb, aga ei. Üksiklapse elu on tohutult igav ja õed-vennad on täiesti teistsugune suhe kui vanemate või sõpradega, see on veel tugevam!

Jah, ametlikult vere järgi on mul üks vend ja üks õde, aga tegelikult on mu elus neiu, kes on siin eksisteerinud nii kaua, kui ma üldse mäletada suudan. See on juba midagi enamat kui sõprus, see on juba õelus ❤ Me oleme üksteise kõrval kasvanud, näinud ära kõik tõusud ja mõõnad ja endiselt tugevalt koos, see on tugev side nagu õdedel. Tülid on ka kerged tulema, aga veel kergemine on nad minema. See käib asja juurde, see et me peale neid tülisid ikka sõbrannad oleme, näitab, kui tugev see side ikka on. Meie vahele on üritatud palju tulla pisikestena ja ka suurematena, aga no ju siis oleme me üksteisele kasulikud. Usaldada, hoolida, hoida- nagu õde. Minu vanemate jaoks on ta kui teine tütar ja minu jaoks on tema vanemad kui enda omad. Läbisaamine tema õdede ja vennaga on mul ka super, nii et pidada neid kui enda omadeks oleks täpselt õige. Eriti hästi saan läbi Kariniga ning teda saab usaldada ja temast ma hoolin ka väga,väga. Minu pisiprintsess on ka tegelikult Kerli pisiprintsess, nii et armastame me teda mõlemad ja mu vennaga saavad nad ka super hästi läbi, paremini kui mina. Tema kodus tunnen end kui enda omas ja minu uksed on alati ka talle avatud. Õde- mitte vereliinipidi, aga südames ❤

Seekord tuli siis selline postitus. Loodan, et teile meeldib ja tekkisid toredad võrdluse momendid. Kuidas teie on õdede/vendadega läbi saate? Keda peate õeks või vennaks?

Kallid teile,

Ingely

Minu loominguline pool

Art is not what YOU see,
but what you make OTHERS see!

Merhaba! Ma olen jälle kadunud olnud, nagu mul kombeks on saanud või mis? Küll aga olen ma ise seda meelt, et parem hilja/harva kui mitte kunagi eks. Siin ma siis jälle olen ja näitan teile täna sutsu rohkem pilte kui tavaliselt. Või no mul on muidu ka postitustes ilustreerivaid pilte, aga seekord on need pigem must have, sest ilma oleks see väga sisutühi. 🙂

Olen alati nautinud joonistamist, sodimist, maalimist, kirjutamist, lugemist ja muud mis on mingilgi moel loominguga seotud. Minu kirjutamisalane looming on see, mida te hetkel loete ja loodetavasti viib see arenemine ja kogemus siin mind minu unistuseni lähemale ehk kirjutada ühel hetkel raamat. Praegu ei näe ma endas veel midagi erilist, millest võiks midagi head kokku panna, aga ehk eluülikool ja kogemused viivad sellele aina lähemale. Kord tuli mulle aga mõte, et aga äkki alustuseks teen ühe toreda lasteraamatu, mille ma tegelikult oleksin võinud oma 11nda klassi uurimistööks teha, aga ei tulnud õigel hetkel selle peale. Sellist fantaasiat võib minu peast juba leida küll, mis lastele huvi pakuks või õpetusi jagaks, eks elu näitab!

Joonistamine on mulle pisikesest peale meeldinud ja ma pole seda otseselt kunagi ära lõpetanud, aga samas ei ole teda ka niimoodi arendanud, et sealt midagi hullult ilusat sünniks. Minu teemaks ei ole inimeste või elu joonistamine, pigem meeldivad mulle mustrid, kalligraafia, taimed või sellised multifilmilikud esemed ja olendid. Varem võtsin ma kätte paberi ja joonistasin sellele midagi, enam ma nii ei toimi. Mul on pisike käekiri ja ka joonistamisstiil, midagi suurele paberile suurelt teha on minu jaoks raske, pigem midagi pisikest ja mida pisem paber seda kindlamalt ma end tunnen. Nii olengi ma enda jaoks avastanud kaartide tegemise. Tänapäeval ei ole need enam midagi erilist, kaart on viimane asi, millele inimene tähelepanu pöörab ja lõpuks lendab see ikka prügikasti, aga see rahulolu, mis ma alati sellest saan, meeldib mulle endale ja ma arvan, et see on ikka esmatähtis, mis sellest edasi saab ei ole enam minu pärusmaa. Mõned näited teile, mida ma teinud olen ja millest pilt on säilinud:

Viimasel ajal olen aina rohkem hakanud mõtlema, et tahaks kalligraafiat õppida, see tundub minu jaoks nii huvitav ja avaks paljud uued uksed mu kunstimaailma. Kindlasti võtan selle kord tõsisemalt ette ja siis räägin sellest teile ka.

Üheks minu eelmise aasta suureks avastuseks oli hiina maal, mille ma võtsin meie koolis endale lisakursuseks ja mis meeldis mulle nii-nii väga. Meie pildid olid Tallinnas Kullo galeriis üleval ja see on ks uhke tunne. Kindlasti olen ma sellest ennegi siin rääkinud, aga meeldetuletuseks mõned pildid ka:

Jättes kõrvale kõik, mis on seotud paberiga, siis olen ma nagu tavaline tüdruk, kellele meeldib väga mängida värvide ja võimalustega ka näos või mujal keha peal. Iga asi vajab harjutamist ja seda ka minu meigikunst, aga kindel on see, et esimese eelistusena võtan kätte paletti ja meigipintsli kui paberi ja pliiatsi. Näkku joonistada on tunduvalt, tunduvalt raskem kui paberile, aga see on palju huvitavam ja proovile panevam. Oman instagramis meigilehekülge @ingelysmakeup ja olen liige sellisel instakontol nagu @makeupcreation2, kus on peale minu veel 6 andekat noort tüdrukut, kes end meigi osas proovile panevad, nii et visake kindlasti pilk peale, kui teid vähegi huvitab. Mõned pildid jällegi:

Viimase loomingulise asjana, mis mulle teha meeldib, tooksin ma välja pildistamise. See ei ole asi, millele ma igapäevaselt mõtlen ja mis mind kõige rohkem kutsub, aga vahel meeldib mulle mõne klõpsu teha. Võib-olla on see kõige lambisem asi/koht, aga läbi kaamerasilma võib ta väga lahe välja näha. Kõik mu pildid on alati tehtud mu telefoniga, sest need pole kunagi ette planeeritud. Mõned täiesti lambised aga toredad jäädvustused teilegi siia:

Seekord tuli siis selline postitus, loodan, et saite siit miskit huvitavat ehk teada ja võib-olla leidsite ka midagi ilusat enda meele järgi. Loomingulisus ja fantaasia on ühed toredad asjad ja igal ühel on see kuskil peidus, mõni kasutab, mõni mitte.

Ilusat algavat kevadet ja suured kallid teile!

Ingely