Mis on see miski, mis hoiab häid suhteid?

***

Nii tore on kirjutada ja mõelda, kui ma tean, et keegi ei paranda iga mu kirjaviga ja ei nõua näiteid raamatutest, vaid kui ma tean, et saan oma mõtteid jagada oma üüber hea sõbrannaga kes seda loeb ka tõeliselt, mitte vigu otsides. 🙂

…..

Niisiis andis see mulle võimaluse mõelda kastist välja ja tagasi oma senise elu peale ning vanemate ja vanavanemate, sõprade kogemustele. 

Ma arvan, et ei saa ühe sõnaga kokku võtta, et mis see miski siis ikkagi on. Ma olen siiski lootusetu uskuja ja ma olen kindel, et igal inimesel on rinnas süda täis headust ja kui see süda juba tunneb, et vot see inimene on õige, siis nii ka on. Siis see lihtsalt ei saa otsa (nagu sina ja Kerli-te lihtsalt olete parimad parimad sõbrad keda ma tean ja see peab nii olema). Muidugi, sügav sõprus ja armastus põhinevad mõlemad usaldusel, seega on oluline ka aeg ja see võimalus, et võtta ja anda aega iseendale ja vastaspoolele, et täielik usaldus sünniks (tihti ju selle tekkimine võtab kaua aega). Aga siinkohal jõuamegi tagasi südame juurde, inimeses on ju see midagi, mis ütleb, et ole nüüd tark ja ära lase sel hingelisel oma elust minna, isegi kui sulle tundub et olukord on napakas. Kui olukord on tõesti tobe, siis see sama hääl ütlebki, et pole vaja seda inimest sinu ellu, sul on ilma temata ja temal ilma sinuta parem. 

Kindlasti mängivad rolli ka pisikesed asjad nagu ühine huumorimeel, veinieelistus hahah, maailmavaated (ei olegi vahet kas samasugused või erinevad, m0nele meeldibki vb põnevust suhtesse tuua läbi vaidluste ja muu – pos ja neg teevad kokku ikka neutraalse :)). 

Niisiis on tegu ühe nõiaringiga, mis põrkub südame ja usalduse vahel. Nende kahe kriteeriumi korrasolul on inime rõõmus ja kõige tähtsam ongi ju, et see, kes on ükskõik millises suhtes, oleks seal õnnelik. Kui inimene suudab teise nimel oma ego alla suruda, on see suhe väärt (me eestlastena teame eriti hästi kui raske võib mõnikord empaatiavõime säilitamine olla). 

Pikaajalise ja hea suhe tekib siis, kui eelnevalt mainitud asjad on korras, aga selle säilitamine on omaette tsirkus. Oleneb jällegi inimesest, kes tahab koguaeg midagi uut ja põnevat, kes tunneb end mugavalt elades rutiinis. Kuldne kesktee on aga igas suhtes inimeste omavaheline kompromisside leidmise oskus. Isegi, kui ütleme et ollakse suhtes “niii hea” inimesega, kes teeb kõik mis teine tahab ja surub oma soovid ja mõtted täielikult alla, siis õige pea too hea inimene muutub kurvaks, emotsioonid on siiski igal hingelisel olemas. Mina usun (nii sõprus kui paarisuhte) armastuse lõputusse ja tõelisusesse, olgugi et meil kõigil on kindlasti kogemusi, kus kumbki neist on otsa saanud. Järelikult ei olnudki asi õige. Kompromissid tulevadki aga mängu erimeelsuste korral, sedasi on suhted hoitud ja kõik õnnelikud. Aga jällegi, ei saa öelda, et see igal inimesel nõnda on. Mis aga on kõigil sama, on soov leida õnn ja rahu. Kui suhtes see element on olemas, on suhe väärt. Taaskord jõudsime nõiaringi juurde, mis seekord põrkub kompromisside ja õnnetunde vahel, kirsiks tordil ego alla surumise erinevad vaated.

***

Sõbrad/kaaslane- vajalik või mitte?

***

Sajatused sadamakail

Ma istun siin juba kolmandat päeva kaiserval ja vahin ihuüksi mere pahuralt siniseid laineharju. Nii mu hommikud nüüd mööduvad, ärkan üles, korraks veel unustades, et silmi avades ei vaatagi keegi mulle uniste silmadega otsa, kuid siis juba virgun, viskan kapist esimesed ettejuhtuvad hilbud selga ja istun trollile. Tulen jalutan siia kai äärde ja vaatan merd. Ideed sinuga kuskile minekust olen ammu juba maha matnud, olen leppinud. On siis nii, võib-olla ongi parem. Sulandud minevikku nagu teisedki enne sind on sulandunud.

Ometigi, siiski, ometigi. Vahel tahaks tõsta üles telefonitoru ja helistada sulle kell 3 öösel ning pärast seda, kui sa mu peale hilise helistamise tõttu ära oled karjunud, kutsuda sind enda juurde. Saaksime arutada Camus’e teoseid või võrrelda Marxi ideaalkommunismi selle hädise varjuga, mille hullustus eelmisel sajandil ilma vallutas. Me saaksime sigaretid suul ja käes vanakraami kauplusest ostetud klaasid rõduäärel päikeseloojangut vaadata. Aga siis kui päevavalgus end pilvede tagant välja ajab peaksid sinagi tööle minema ja mina oleks taas üksi.

Sa tead, kuidas mõnel inimesel on kui klaasistunud silmad, neist elu välja voolanud ja alles vaid hingus endisest hiilgusest. Vaatan minagi peeglisse ja sellest vahib vastu samasugune elukas. Ma ei tea, ma ei tea ma ei tea ma ei tea. Ma olen nii ära harjunud juba selle vaikse kohinaga oma kõrvus. Tsivilisatsiooni tagasi ilmumine tundub mõne pöörase ulmeromaani süžeega sarnane. Ainus sotsiaalne interaktsioon mu igavavõitu elus on kord kuus kõne vanaemalt, et millal ma ometigi külla tulen või mõni neist lõpmatutest kõnedest emalt, mille otsustan vastu võtta. Sõbrad on ka vaikselt kokku kuivanud. Ega ei tea jah.

Võib-olla peaksin ma sulle ikkagi kirjutama. Kiri paberil saadetuna otse sinu postkasti oleks vahva. Aga eks näeb, kas see igatsusekoletis saab must lõplikult jagu või otsustan talle pistodaga rinda haava torgata ja otsin mõne vana sõbra kontaktidest üles. Mul ju pole otseselt kedagi vaja, üksi saan isegi liiga hästi hakkama. See vist see mure ongi, liiga hästi saan. Inimesed ümberringi on vahvad, kuid vahel tunnen nendegi seas end ihuüksi. Jah, ma tahan inimesed ise oma ellu valida, ise otsustada, ise tahta, mingi hetkel kadusid lihtsalt mulle sobivad kandidaadid kuidagi ära, kuhugi ära.

Välja mõtlesin – küllap ma peaks laupäeva õhtul läbi astuma mõnest paljudest vanalinna baaridest või kunstimuuseumis suvalisele võõrale ligi astuma ja vestlust alustama. Jah, nii ma teen, vahest varsti ei istugi ma siin kail enam üksi, saab võõrast tuttav ja siinsest paigast üksinduse kantsi asemel sõpruse õitsev leek. Eks näeb. Seni imetlen oma koduse mere pahuralt siniseid laineharju.

Iris Johanna Kreen

***

Suhted pere ja vanematega- sõbrad või mitte?

***

No tere tere tere kallid Ingely blogi fännid!! Esiteks tahan südamest tänada Ingelyt, kes mulle sellise tähtsa ülesanne on usaldanud ja kes on mu üks ilusamaid ja olulisemaid sõbrannasid ning kellele ma tunne, et ma tahan anda terve maailma armastuse ja soovin ainult maailma kõige paremat!!! 

Aga nüüd, kui ma olen oma tänuavalduse lõpetanud lähme teemale, millele üle Ingely palus mul mõelda. See teema on suhted perega ja vanematega ning see, kas seda saab pidada sõpruseks. Mul endal on tohutult perega vedanud ja ma saan siiralt öelda, et ma julgen neile kõike rääkida ja usaldada neid tohutult. Siiski kui mina mõtlen sellele, kas mu pere on mulle sõbrad, siis ei. Mu väike õde, kellega mul on vaid 1 aasta ja 5 kuud vahet ja kellega ma teen enamus asju koos, on mulle siiski ennekõike mu õde, samamoodi mu suur õde. Ja kuigi ma usaldan oma vanemaid tohutult ja armastan neid, siis ma arvan, et mõned detailid mu elus peaksid minu teada jääma ja ma ei plaani neile neid jagada.

Aga siis tulevadki mu ellu mu kallid sõbrad, kellele ma räägin peaaegu kõigest. Ja ma hakkasin motlema asjale, mida ma olen kunagi kuskil kuulnud. Keegi kunagi ütles, et igal inimesel on võimalik minna maailma ja luua omale uus pere. Pere, mis pole seotud verega, vaid pere, mis koosneb suurest sõprusest. Mulle meeldib see mõte ja ma tunnen, et mul on ka endal kaks sellist perekonda ja ma olen väga tänulik, et nad on mul olemas. Lisaks mulle meeldib see mõte tohutult, sest kui ma mõtlen inimestele, kelle perega on midagi juhtund või nad ei ole lihtsalt lähedased oma perega, siis neil on ka võimalus luua endale see pere ja tugi selja taha, sest me kõik väärime ja vajame seda.

Kokkuvõte asemel lasen ma teil endil mõelda sellele, kes on teie ümber, keda te oluliseks peate oma elus ja keda te oma pereks peate. Ja kuigi ma tean, et see pole väga eestlaslik ja kindlasti ka raske mõne jaoks, siis öelge neile inimestele, kui tähtsad nad teile on!!

Aga aitäh, et viitsite minu mulinat lugeda!!!!

***

Pigem eestilik sõbrapäev või ameerikalik Valentinipäev?

***

Igal inimesel on omad mõtted ja arvamused. Me ei peaks seda kellegi pealt vaatama, kuidas keegi seda päeva tähistab. Mulle on oluline mida ise tunnen, keda ma oma südames tahan tänada. See on päev, mis on täis armastust ja kalleid inimesi.❤️

Tõelised sõbrad on kui hommikud nagu taevatähed
Sa ei saa neid kogu päevaks ja ei pruugi neid kogu aeg näha aga nad on sul alati südames olemas.

***

*Eestisse jõudis see vana tähtpäev Soome vahendusel alles 1980. aastate lõpul ja sai siin sõbrapäeva jooned. Esmalt hakati valentinipäeva tähistama lasteaedades ja koolides, kus toimusid valentinilaadad, kleebiti üksteisele otsaette südamekesi ja avati valentini- postkontor või saadeti valentinipäeva tervitusi ning kaarte õpetajatele ja sõpradele. Kes saab rohkem sõbrakirjakesi, see on oma rühmas tunnustatud. Vanemad inimesed kingivad lillede kõrval üksteisele kosmeetikat ja majapidamisriistu. Tavaliselt toimub sel päeval ka temaatilisi pidusid ja koosviibimisi.

Valentini- või sõbrapäeva sisuks on meil üldse lähedasi inimesi meeles pidada, kuigi algselt oli päev pühendatud armastusele ja kallimale, kellele anti oma tunnetest märku või tehti kingitusi: Lääne-Euroopas ja Ameerikas reklaamitaksegi seda kui armastusavalduste, kihlumis- ja pulmapäeva.*

http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-valentinipaev.php

Midagi uut?

Sõprus on sõlm, mille inglid on sidunud

Merhaba! Viimasest postitusest on möödas jälle peaaegu kaks kuud ja mul ausalt, päriselt on mustandites päris mitu poolikut postitust, mis ootavad lõpetamist ja postitamist, aga mul ei ole olnud tõenäoliselt tuju neid lõpuni teha ja lugemiseks anda. Küll aga ma olen väga palju selle blogi ja kogu selle ülesehituse peale mõelnud ja ma hakkan oma mõtetega rohkem tegelema, lubaaaan!!

Olen seda ennegi mõned korrad maininud, et mulle tohutult meeldib viimasel ajal muusika asemel erinevaid podcaste kuulata (äkki panen nendest ka kunagi pikema postituse kokku) ja point, miks mulle need meeldivad on nende motiveeriv toon. Mul tuleb alati kuulates sada erinevat mõtet ja tahet igasugustes valdkondades ning kõik osad, mis ma kuulanud olen, on tõenäoliselt põhjus, miks ma ikka ja jälle tagasi siia kirjutama tulen. Nii palju inimesid, kes räägivad oma lugu ja lisavad sinna juurde nii palju huvitavat, mis paneb ennastki mõtlema ja uuesti tegutsema.

Umbes nädalake tagasi tuli mul seoses sõbrapäevaga mõte, et lasen mõnel enda poolt välja valitud sõbrannal siia, enda blogisse, midagi kirjutada. Inimesed on nii erinevad ja mul on selle üle absoluutselt hea meel ning selle tõttu ka see mõte. Kõik, kes te selle blogi tihedamad lugejad olete, olete ehk juba väsinud minu stiilist ja mõtetest, vaheldus on elus väga vajalik. Seda rutiinis, suhetes ja üldiselt igas eluvaldkonnas.

Ma seda postitust pikaks ei hakka ajama, ma teen pühapäeval kõigest sellest mingi kokkuvõtte või midagi, seni saate teie alates homsest (16.02.21) iga päev ühe postituse erinevatelt inimestelt.

Andsin igale ühele mingi teema laadse asja ning ütlesin, et pane kirja kõik, mis sa tunned, et tahaksid. Tehti arutlusi, proosat ja ka lühemaid vastuseid, aga mul on selle üle ainult hea meel.

Ma luban seda pea iga kord, kui siia oma nägu näitan (või no nägu pole ammu näidanud), aga siiski ma ei kao kuskile ja püüan vahel ikka midagi toota.

Aitäh, et olite ja olete! Kallid!

Ingely

Sinuga oli hea, sinuta loodetavasti parem

Mis meist saab? Kuhu edasi?
Aeg on antud ja võetud me käest.
Millist teed käid? Kuhu rada viib?
Aastal kaks tuhat kakskümmend näen.
-Laura Põldvere

Merhaba! Täpselt selliste sõnadega alustasin ma ka eelmist aastat kokku võtvat postitust. Mis see 2020 meile siis näitas, mida õpetas ja millise märgi maha jättis. Eks üldises pildis oli sellel aastal meile kui ühiskonnale väga palju varuks ning lihtsalt tuli toime tulla, kes teab kaua see veel jätkub. Küll aga on mul juba olnud meeletult hea meel näha erinevates sotsiaalmeedia platvormides, et nii mõnelgi on see aasta siiski tore olnud ning paljudel karjääri poolest isegi üks parimaid, kuidas kellelegi eksole, võrdselt ja samamoodi lihtsalt ei saa. Teeme sellise lühikese ja mitte väga põhjaliku kokkuvõtte, ma ütleks, et aasta oli üsna õpetlik, kõigutav, aga üsna tore.

Ma olen eriti siin viimasel aastal enda jaoks erinevaid podcaste avastanud, sest nendest ammutab lihtsalt nii palju rohkem elulist, kui lihtsalt muusikat kuulates ja tihti meeldib see mulle rohkem. Vaieldamatu lemmik on sportlandi podcast Be 1st!, kust ma ka röövisin need kategooriad, mis olid nende #77 eriepisoodis ning olid vist Kairi Killingu mõeldud. Seega minge lihtsalt kuulake, ma ei ole kõiki episoode kuulanud, aga küll ma jõuan, siiamaani on emotsioonid alati laes, aju kõike tarka salvestamas ja nägu püsivalt säramas. Minge!

A-l-u-s-t-a-m-e

2020 suurim õnnestumine– Ma mõtlesin päris kaua ja ei jõudnud ikka kaugemale kui see esimene asi, mis pähe kargas. Ma lõpetasin gümnaasiumi. Mõne jaoks see äkki on väike asi, aga mina, kes ma lasin end mingil perioodil käest ära ja olin valmis käega lööma, ma tegin selle ära. Ma olen väga tänulik oma gümna õpetajatele ja klassikaaslastele. Kümnenda alguses ma tahtsin ainult lõpetada, täna tahaksin ma veel ja veel nende õpilaste ja õpetajatega selles koolimajas olla.

2020 suurim läbikukkumine– Ma ei peatu sellele pikemalt siin, sest mul on pooleli pikem ja rohkem arutlevam postitus sellel teemal, aga kindlasti ülikooli mitte saamine. Jah, seda ei tohiks võtta läbukukkumisena, aga kui ma tundsin end peale seda läbipõlenuna ning ma ei tahtnud sellest endasse pettumisest kuidagi üle saada, siis see siiski oli läbikukkumine. Täna olen ma tänulik, et läks nii ja et mu ümber nii armsad ja toetavad inimesed, aga see tunne, mis mind valdas oli keeruline, ma tundsin esimest korda, et ma kukkusin auku ja ma ei oska mitte kuidagi sellest end välja rabeleda.

2020 uus oskus– Kui suureks oskuseks seda nüüd lugeda, aga peale meie õpilasfirma lagunemist (mida me isegi väga teha ei tahtnud, vaid majanduse tunnis õpetaja käskis kursuse läbimisek) jäid mulle kapi peale vedelema mõned täiesti tavalised riidest kotid ning tekstiilivärv. Sõbrapäeva tulekul mõtlesin kätt proovida ja joonistasin käsitsi tekstiilivärviga ühe koti.. ja siis teise.. ja kolmanda ning tänaseks on neid juba päris mitu tehtud. Mul kujunes selline oma ‘käekiri’, võtsin pinterestist lille pildi, vahel miksisin mitu erinevat pilti üheks kokku, sättisin selle lillekese mingile tasapinnalisele kujundile ja sellest sai minu ‘käekiri’. Kasutasin sama minimalistlikkut stiili ka pruunist paberist kaartidel ja tänaseks mingi osa mu lähedastest tunneb mu tehtud koti kaugelt ära. Aasta jooksul olen neid ikka kingitusteks ja mõnele ka tellimiseks üsna mitu valmistanud.

2020 uus harjumus– See kategooria tekitas palju segadust, sest otseselt mingit erilist harjumust mul ei ole tekkinud. Ma nagu ei tee midagi uut ja huvitavat regulaarselt, seega ma peaksin vastama, et ei ole uut harjumust aastal 2020.

Veidikene mõeldes aga võin siia alla lugeda teistelt inimestelt elulise ja olulise kõrva taha panemist. Kuna ma kuulan palju podcaste ja vaatan youtube ja üldiselt tarbin palju sotsiaalmeediat, siis ümbritsevatelt inimestelt on alalõpmata midagi uut endale salvestada. Mul on selle kaudu tekkinud palju mõtteid tulevikuks ja jäänud kajama palju meeldetuletavat olevikuks. Ma usun, et sellise vastusega saame harjumuse linnukese kirja küll.

2020 suurim õppetund– Vahel viskab elu teele olukordi ja märke, kus mõistad, et kõik mis algselt näis ilus ja lilleline, ei ole seda tegelikult üldse. Ma õppisin mõistma, kuidas käituks mõnes olukorras täiskasvanulik noor ja kuidas laps. See mis oli, see oli ja ma ei hakka otsest probleemi siin lahkama, sest see ei mängi enam meie eludes erilist rolli. Küll aga sai suurimaks õppetunniks oskus eirata oma elust välja keegi, kes ei oska sind õigel ajal hinnata ning teeb haiget ning miski, mis ei paku mitte mingisugust emotsiooni.

2020 parim otsus– Eks neid õigeid ja häid otsuseid oli ikka päris mitu, aga täna ma ütleksin, et minu parim otsus oli võtta vastu pakkumine jääda täiskohaga tööle lillepoodi, kus ma olin juba kaks suve tööl käinud. Suurim tänu saatusele või kellele iganes, et see pakkumine tuli just sel hetkel, kui ma oma selles sügavas augus istusin ja ei osanud välja tulla. Mulle väga meeldib töö mida ma teen, jah ajutiselt, mitte elu lõpuni, floristi minust ei saaks, aga praegu on nii tore ja üldse midagi meeletult keerulist ja üldiselt nii soe õhkkond. Mul on väga hea tööandja, kes päriselt oma töötajatest hoolib, mõistab ja päriselt ka huvitub. Kõik siin elus juhtub põhjusega, ta ütles isegi mulle, et tal on küll kahju, et ma õppima ei saanud, aga tema vaatenurgast oli see talle väga kasulik. Mulle ka tegelikult, ta ei tea, millises vaimses augus ma istusin. Võttes ka arvesse praegust aega, kus töö leidmine ja tööl püsimine on üsna suur küsimärk paljude jaoks, siis seda enam oli see kindlasti parim otsus minu jaoks, mu tööandja jaoks ja ma eeldan, et suuresti ka mu tuleviku jaoks.

Seekord ei tulnud siia mingeid asju ja inimesi, isegi erilis soovitusi mitte, tuli see mis pähe kargas. Selline mitte väga põhjalik aasta ülevaade, vaid lihtsalt midagi südamelt ära 🙂

Eelmises taolises postituses panin ma kirja ka uue aasta eesmärgid. Seda ma enam ei tee, sest piinlikkusega vaatan neid eesmärke ja pean tunnistama, et üle poolte neist jäid tegemata ja tõenäoliselt oleksid järgmise aasta nimistus samuti esindatud. Las need jäävad pigem tuleviku eesmärkideks ja las iga uus aasta näitab, et elu ei lähe alati nii, nagu me tahaksime.

Tuligi üsna lühikene, aga vähemalt tuli midagi. Tore, et sa oled jälle siin, loed ja mõtled kaasa. Ma hindan seda, aitäh! Varsti jälle!

Teie Ingely

Ikka veel on valesti?!

Mõnikord ei lähe kõik plaanipäraselt,
näiteks elu ja see postitus!

Merhaba armsad! Viimase postituse ma avaldasin peaaegu neli kuud tagasi, targa peaga veel mainisin, et ma enam nii pikka vahet ei jäta. Viimase mustandi ma aga tegin kolm kuud tagasi, pealkirjaga ,,Ma olen ikka veel augus..” ning täna olen ma õnnelik, et see lugu ei saanud kunagi valmis ja ei jõudnud mitte kunagi avalikkusele. Kuigi jaa, ma pooldan näidata teile päris mind ja minu tundeid, siis sellegipoolest ei ole ma valmis täitma seda pisikest kogukonda sellise negatiivsuse pilvega, mis mind need kolm kuud tagasi tabanud oli. Meil siin maailmas ja pisikeses Eestis on niigi palju ümbritsevat musta pilve, millega iga päev toime tulla ja lihtsalt sügavalt sisse-välja hingata, seega ma toodan midagi toredamat, vähemalt enda jaoks.

Mu sõbranna küsis paar päevakest tagasi, et kas sel aastal blogmas tuleb, et ta on väga valmis lugema. Mõtlesin sellele päris pikalt ja jõudsin otsusele, et ei tule. Ma tahan tulla siia kirjutama sellepärast, et ma tahan, mitte sellepärast, et ma pean. Vaid nii ma suudan teile või kasvõi tuleviku endale midagi edasi ka anda nende kirjutistega siin. Olen päris palju oma vanemaid postitusi ära kustutanud, sest võimalik, et täna ma tunnen ja mõtlen teisiti ja need lihtsalt ei sobinud enam mu ideaaliga, vahel lihtsalt juhtub nii, ma olen eriti enda suhtes väga kriitiline. Küll aga annab see absoluutselt hoogu, et rohkem siia midagi uut toota, saab näha eks.

Ma tulin kirjutama täiesti teise ideega, aga seal alguses seletades otsustasin teha sellest algsest ideest teise pealkirjaga täiesti eraldiseisva postituse, seega pean ma kiiresti sellele siin mingisuguse uue mõtte leidma.

Hetkel on kell 00.48, värskelt on alanud teine detsember ja jõulukuu särab oma täies hiilguses. Meie peres on päkapikud alustanud käimist alates esimesest detsembrist. Tean, et mõnes peres alustatakse esimese advendiga, aga meil on alati nii olnud, seega nii ka jääb. Meil on kodus pisike viie aastane neiu, (see minu sünnipäeva kingitus ühel aastal, mäletate? Jah, ta on juba nii suur) kelle jaoks on see päkapikkude ja jõuluvana asi väga in, seega seda toredam ka meile suurtele. Mina loobusin päkapikkudest juba eelmisel aastal, sest mida vähem seda nänni ostmist ja magusa keemia söömist, seda parem. Küll aga tõi see meie pere tore päkapikk kõikidele lastele esimesel detsembril advendikalendrid, et mingigi lõbu hommikul ärgates oleks ja see oli üle pika aja kõige toredam hommik. Ei, mitte selle kalendri pärast, mis on muidugi tore ja puha, aga üldse mitte nii väga oluline, vaid see siiras emotsioon pisikese viie aastase neiu käest. ,,Ingely? Ingely? Venna??”… ,,Mis on tibu?”… ,,Ingely, päkapikuud tõid meile suuuuured šokolaaditahvlid, tuleee vaata!!”. Jah, kell oli 7 või isegi varem hommikul ja mul oli üle pika aja üks täiesti vaba päev töölt ja muudest kohustustest, kuid kuidas sa seda siirast emotsiooni eirad? Muidugi pimestas ta meid algselt tule põlema panemisega ja siis oma siira, kuid väga valju ,,VAAAATA!!” emotsiooniga, aga ikka ajasin end istukile, otsisime koos selle number ühe ja avastasime aknakese tagant midagi magusat. Kui mu iga hommik kuni 24.detsembrini algab samamoodi, siis ei saa tulla selles kuus mitte ühtegi halba päeva. Pisikeste laste muretus ja siirad emotsioonid väikestest asjadest panevad naeratama, ma ei jõua uut hommikut ära oodata 🙂

Kui ma juba jõulude lainele läksin, siis jätkame ka sellel. Esiteks olen väga rõõmus, et jõuluturg Tallinna vanalinnas siiski toimub ning nagu igal aastal, kavatsen ma kindlasti seda külastada, mõtlesime juba täna sinna minna, aga eks paistab, mida ilm ja tujud näitavad. Teiseks oh boy, ma ei jõua ära oodata jõuluistumisi ja tegevusi pere ja sõbrannadega ja kogu seda kingituste tralli, sest ma armastan niinii väga kingituste tegemist, mul on alati kõik läbi mõeldud, kõik asjad lähevad ühte teemasse ja on sada korda juba septembrikuust saati läbi mõeldud. Ma üldiselt ei taha sallida väga seda üle tarbimist ja mingit nänni kinkimist, aga ma ei tea, jõulude ajal kuidagi siiski ilma ei tahaks, seega proovin ma vastavalt inimesele ikkagi asju väga läbi mõelda, et ei oleks nodi, mis kappi seisma jääks. Proovin sel aastal igasse pakki midagi ise tehtud sisse lükata ja anda endale kinke tehes samasugust emotsiooni ja naudingut nagu ma kingi saajalt loodan saada. Jah, jõulud peaks olema rohkem märkamise ja selline koos veetmise aeg, aga kui sellest juba on saanud kingituste tegemise püha, siis mul ei ole absoluutselt kahju seda ka teha, muidugi käivad need enamasti koos veedetud ajaga käsikäes.

Märgata ja aidata võiks aastaringselt, kuid sellisel rahulikul pühade eelselel ajal võiks veel enam ja kindlasti. Ma tahaksin väga nii muidu kui ka praegu veredoonoriks minna, kahjuks ma seda ei saa ning pean sellega leppima, kuid see ei tähenda, et midagi head ei võiks teha. Ma pole veel kindel, mida täpselt, aga kaldun nende inglipuude peale seda maximates. See oleks väga winwin olukord, mulle meeldib kinke teha ja laps saab omale jõululaupäeval soovitud kingituse, pean selle teo vaid ette võtma 🙂

Teate, hetkel nagu rohkem ei tahakski kirja panna, tuli selline päris lühike ja nadi postitus, aga ma lihtsalt tahtsin kirjutada ja tahan seda veel selle kuu jooksul teha. Oodake! Või no ootame ja vaatame koos, kas see jõuluime juhtub ka!

Imelist ja rahulikku pühade eelset aega teile! Märgake, hoolige ja andke sel kuul rohkem, kui te seda iga päev teete!

Nägemiseni ja kallistan!!

Ingely

Mis valesti, see uuesti!

Ma olen tagasi!

Merhaba armsad! Mulle tundub, et me kõik oleme ajapikku mõistnud, et pikad pausid ja eemalolek on minu puhul täiesti tavaline ja peame sellega lihtsalt harjuma. Tulen siis kui tulen, kaon siis kui kaon! Avastasin alles nüüd paar päeva tagasi, et olin aprillis isegi alustanud ühte postitust, mis aga kunagi valmis ei saanud ning lugemiseks ei jõudnudki. Mis seal ikka, proovime uue hooga! Kustutasin päris mitu oma vana postitust ära ning kindlasti teen seda veel, sest mulle tundub endale kuidagi nii õigem. Ma ei tea, kuhu see lugu täna siin välja jõuab või mida te siit leida võite, aga alustame vaikselt mingist otsast, näiteks ajast, mis on juba möödunud.

Ega me keegi tegelikult ei taha sellest väga rääkida, veel vähem sellele mõelda, aga ma siiski tahan seda teemat natukene puudutada. Ma tunnen, et see viirus võttis minult ning kindlasti paljudelt teistelt lõpetajatelt ära selle viimase ja kõige tähtsama aja, mil oma klassiga aega veeta, enne kui kõik uuele rajale astuvad. Märts, aprill, mai ning ka juuni, see on pikk aeg, millest ilma jääda, eriti kui see ongi täielik lõpp. Samas need videotunnid ning lõpukell läbi google meetsi jäävad kindlasti omamoodi meelde, elu on kord juba keerdkäike täis ja eks tuleb sellega leppida.

Kolm aastat tagasi pabereid Tallinna Laagna Gümnaasiumisse viies teadsin alateadvuses, et ma ei kavatse kiinduda (mul on sellega keerulised lood, aga sellest täpsemalt järgmises postituses) ja teen selle lihtsalt läbi, kõigest kolm aastat, 3x9kuud. Kõik läks valesti! Peale klassireisi Dublinisse mõistsin kui lahedad inimesed mind ümbritsevad ja kui ma selle “vaikse ja halli hiirekese” mulje maha surun, siis saab see viimane kooliaasta eriti võimas olema! Oligi, liiga palju kiindumist, liiga palju mälestusi, imelised inimesed, kiiduväärt õpetajad ning hulganisti häid emotsioone ja palju nalja. Täna, seda kirjutades olen ma tõeliselt tänulik, et ma oma meelt muutsin ja lasin selle kooli ning need inimesed siiski enda südamesse. Need ei olnud lihtsalt “kolm kiiresti mööduvat aastat”, need olid kõike muud kui lihtsalt aastad. JAH, ma lõpetasin gümnaasiumi, tahtsin ma selle jutuga öelda, kui te veel ei mõistnud.

Riigieksamid olid minu jaoks kindel jah, kui see valikuks meile anti. Miks? Aga öelge, miks mitte? Kõik teised eelnevatel ja ka järgnevatel aastatel peavad neid tegema, miks peaksin mina või meie olema erandid ja neist loobuma, mmm alla andma, sest mingi viiruse pärast anti selline valik. Täna, teades tulemusi tahaksin ma, et need oleksid siiski olnud kohustuslikud nagu igal aastal. Ma jah, otsustasin mõlemad teha, kuid alateadvuses teadsin, et mul ei lähe neid ülikooli sisseastumisel vaja ning ma lasin end lõdvaks, väga lõdvaks ning ausalt ja mitte uhkusega tunnistan, et ma ei õppinud või õigemini ei korranud nendeks piisavalt. Ma sain eesti keele riigieksamil 85%, millega ma olen väga rahul. Küll aga matemaatika eest üsna närused 32%, lihtsalt selle tõttu, et ma ei näinud vaeva, see on kehv, väga kehv. Ma tean, et ma olen suuteline palju paremaks matemaatika tulemuseks ning olen vaikselt kaalunud isegi selle uuesti tegemist, lihtsalt enda jaoks. Inglise keelt tegema ei pidanud, mis tol hetkel rõõmustas mind väga, kuid mida aeg edasi, seda rohkem kaalun siiski tulevikus selle tegemist. Ma tõesti pingutan selle keele täielikult selgeks saamise nimel väga palju 🙂 Nii need eksamid möödusid, oma halbade valikute ja alateadvusesse süstitud mõtete pärast läks nii, aga eesti keel on minu jaoks kõige tähtsam praegu ja loodetatavasti ka tulevikus, seega ma olen saadud tulemusega rahul, ma ei osanud seda oodata, absoluutselt!

Oeh ja siis see ülikool! Ma ei teagi, kas ma tahan või peaksin sellesse teemasse üldse siin sisenema. Eraldi postituse jaoks on see vast liiga üksildane, kuid eks ma puudutan teda veel kindlasti, aga panen põhilised faktid ja tunded siiski siia jutustusse. Ma ei saanud ülikooli! See on vast see kõige tähtsam, mis teid huvitada võib. Kuhu ma kõige rohkem tahtsin? Ei, tervishoid on vale vastus, kuigi jah, ma olen sellest varem siin blogis väga palju kirjutanud. Ma avastasin või õigemini taasavastasin enda jaoks vana peidetud unistuse- saada õpetajaks! Lasteaiast saati vahelduva eduga, teadlikult enda peast minema lükanud. Ma olen kogu oma elu vältel mõelnud, et tahan saada õpetajaks, aga tahtlikult seda eiranud. Miks? Ma ei tea, hirm? Võib-olla midagi muud, aga sel aastal tuli see soov südamesse tagasi ja ma teadsin enam kui midagi muud, et ma tahan saada õpetajaks. Ma proovisin Tallinna Ülikooli pedagoogika erialale, kahjuks sel aastal ei õnnestunud, aga ma ei ole veel alla andnud. Mul jäi lävendist enda arust päris vähe puudu, ma sain 60.33p 100st, lävendiks oli 65, mis tähendab, et peaaegu 5p ja ma oleksin sees olnud. Ma muutun sel teemal rääkides alati emotsionaalseks, mis kinnitab mulle veel enam, et ma seda nii väga soovin. Kes teab, see teab- ma olen rõve pohhuist! Paljud asjad ei kõiguta mind, eriti sellised tulemused ja midagi sarnast. Jaa ma hoolin tervisest, lähedastest ja nende tervisest ning no muu sellise suhtes ma ei suuda olla pohhuist, aga mingid hinded/tulemused, see läheb mööda, ei ole minu jaoks oluline. Küll aga päev, mil mind konkurentsist välja arvati jääb mulle meelde, igaveseks. Ma olin endast väljas, nutsin, pettusin endas ja olin kindel, et maailm kukkus just kokku. See ei ole minu puhul just kõige tavalisem reaktsioon. Sel hetkel mõistsin veel enam, kui oluline see minu jaoks oli. See testide periood oli emotsionaalselt nii raske, et ma ei tundnud end ära ja tänaseks olen õnnelik, et see on läbi. Millised on minu tunded praegu selle teemaga- rasked. Ma puudutan neid kindlasti mõnes järgnevas jutustuses!

Saingi suure osa kõige olulistematest sündmustest kirja ning ma arvan, et aitab tänaseks! Jätkan mõnel teisel korral. Küll ajapikku kõik räägitud saab!

Aitäh, et sa siin oled ja veel suurem aitäh, kui sa lõpuni lugesid! Kallistan teid kõiki! Proovin ikka ja jälle end parandada ja mitte nii suuri auke jätta, et möödunu ühte postitusse ära ei mahu!

Ilusat viimast suvekuud!

Teie Ingely

Aitäh 2019! Tere tulemast 2020!

Mis meist saab? Kuhu edasi?
Aeg on antud ja võetud me käest.
Millist teed käid? Kuhu rada viib?
Aastal kaks tuhat kakskümmend näen.
-Laura Põldvere

Merhaba ja imelist uut aastat teile mu armsad! Kuhu jäi minu blogmas, kas ma tõesti ei saanud sellega hakkama? Jaa, tegelikult ma tundsingi, et ma ei saa sellega hakkama. Niigi olid mõned postitused juba ilmunud valel päeval ja otsustasin lihtsalt, et mingit jama ei ole mõtet ajada. See mille ma avaldan, peab mulle endale meeldima ja uskuge mind, ma olen üsnagi enesekriitiline selles osas. See selleks, vana ja vaibunud teema juba, äkki 2020 blogmas tuleb kunagi ja õnnestub ka suurejoonelisemalt.

Aasta 2019 algas 366 päeva tagasi, aasta 2020 on kestnud kaks päeva. Täna toon ma teieni mõningad oma tipphetked aastast 2019, kuna väga aktiivne ma blogimaailmas ei olnud ja nii mõndagi on jäänud kindlasti rääkimata. Lisaks postituse lõpus vaatame, mida ma eelkõige ootan aastalt 2020 ning millised eesmärgid endale sean!

Tagasi mõeldes möödunud aastale võin üsna kindlalt öelda, et see oli üks vapustav aasta, väga tegus ja tore! Esmalt toon välja mõned kategooriad, millele ma siis need aasta lemmikumad välja toon ja siis lisaks mõned minu TOP hetked, mis on nii eredalt meeles ning tunnen, et pean need teile välja tooma, aga alustame!

Sellest tuleb pigem pikk ja piltideta postitus, nii et kui väga lugema ei kutsu, siis on see täiesti okei! 🙂

-Aasta raamat-

Minu elus on olnud perioode, kus raamatud on olnud minu jaoks väga olulisel kohal, kuid viimasel ajal tunnen, et ei ole eriti sellist tuhinat lugemiseks. Isegi ku avastan mõne toreda raamatu, siis südametunnistus tuletab alalõpmata meelde, et tegelikult peaksin kohustuslikku kirjandust lugema, aga vot seda eriti lugema ei kutsu. Detsembri kuuks aga jagas õpetaja meile kõikidele eraldi raamatud, et keegi vastamisest ei pääseks ning minu raamat oli tohutult hea. Lugesin selle lõpuks läbi viimase õhtuga enne viimast vastamise päeva ja arvan, et selle tahangi teile välja tuua. Selleks oli Anna Sundbergi ja Jesper Huori kirjutatud tõestisündinud lugu ,,Ma armastasin terroristi. 16 aastat sõjakate islamistidega”. Miks just see? Kuna raamat oli eluline, siis pani see tohutult mõtlema, kuidas Rootslannast naine, kes elas vabas ja majanduslikult heas riigis otsustas hakata moslemiks ning astus vabatahtlikult elu raskustesse. Tõesti soovitan seda lugeda, avab silmad ja paneb mõtlema.

-Aasta film/sari-

Ma olen kindlasti varem maininud, et suuremat sorti kino inimene ma ei ole ning inglise keelt nii hästi ei valda, et internetist filme ja sarju vaadata. Küll aga mõtlesin ja otsustasim, et äkki rohkem inglise keelt kuulates hakkab see keel mulle külge. Sain klassiõe netflixi kontosse väiksema summa eest kui üksinda seda tellides ja nüüd olen filme vaadanud küll. Lugu on nii, et ma saan inglise keelt lugedes päris okeilt aru, aga ise rääkida ei oska üldsee, niiet arendamiseks vaatan ja olen vaimustuses. Tooksin oma aasta filmiks välja netflixi filmi ”A christmas prince” ning selle kaks järgnevat osa ”A christmas prince. The royal wedding” ja ”A christmas prince. The royal baby”. Mulle üldse sellised kuninglikud filmid meeldivad ja need olid ka sellised romantilised ja armsad, mida möödunud aastal vaatasin. Sarjadeks on endiselt türgikad. Ma pole netflixist veel sarju vaadanud, äkki leian sealt midagi, aga siiamaani on mul sügaval südames türgi draamasari ”Ufak Tefek Cinayetler”, millest 2018 aastal ka juba rääkisin ning lisaks hetkel jookseb ”Taeva pisarad”, mis on samuti türgikas. Millegipärast mulle meeldib neid vaadata ja on tekkinud mingisugune Türgi vaimustus.

-Aasta reis-

Tegelikult ma 2019 aastal väga ei reisinudki, hetkel ainuke, mis meenub, oligi klassireis Dublinisse, mille ma olekski nagunii vist valinud. Mul vanemad reisisid päris palju, aga ma olin enamasti alati kodus, sest ei jaksa enam Ukrainas käia, kuhu nende tee neid enamasti viib. Dublin oli selline hästi tore reis, meil oli palju vaba aega, nii et saime linna ise vaadata ja palju poodides käia, samas nägime ka huvitavaid kohti terve grupiga ringi käes. Päris kallis riik oli ning midagi üleliia erilist nagu ka polnud, ma ei tea kas ma uuesti läheksin, aga sel momendil oli tore. Hakkasin mõne klassikaaslasega palju rohkem suhtlema ja üldiselt oli väga,väga lõbus ja tore.

-Aasta kogemus-

Ma ei ole sellest siin üldiselt üldse rääkinud, aga alles hiljuti, ma kuupäeva isegi ei mäleta, aga lingin teile siia video, sealt näete täpsemalt. Igatahes tegime zumbanaiste ja treeneriga flashmobi Nautica keskuses ja vot see oli kogemus, mida varem ei ole kogenud ning ei tea, kas tulevikus enam ette tuleb. Tegelikult on vist juba uus aeg ja koht kokku lepitud, aga ma olen sel päeval tõenäoliselt laagris ning ei saa osa võtta. Igatahes oli see kindlasti aasta kogemus, zumbas on mega vägevad naised ja lihtsalt nii lahe seltskond, väga meeldejääv kogemus kindlasti! Esinemisest pandi ka vahva video kokku, mille teile siia panen, saate samuti üle vaadata!

-Aasta tegu-

Ma mõtlesin päris pikalt, kas panna seda kategooriat siia või mitte, aga siis äkki meenus midagi, mida selle all kindlasti meenutada. Otsustasime ühel päeval päris lambist noortevolikoguga teha heategevusliku kohviku moodi asja. Meil oli parasjagu Raasik vallas tulemas mingi päev, ma ei mäleta, mis see oli, aga see oli mai lõpus. Nii me siis küpsetasimegi, et teenida raha ja see kuskile annetada. Küpsetamine oli õhtu enne minu matemaatika eksamit, seega ohverdasin ma oma õppimise tunnid hategevusele, ei kahetse. Eksami kukkusin küll läbi, aga selle sai järgi õppida ja teha, ei olnud üldse probleem. Samuti müüsime lastekaitsepäeval ja saime kokku kuskil 60€ kasumit, kui ma ei eksi, täpselt ei mäleta, aga vist oli. Annetasime selle raha Annabelile, kes vajas raha kalli ravi jaoks ja see oli seda kõikke väärt, imeline!

-Aasta uustulnuk-

Ei olnud üldse keeruline valda. Minu 2019 aasta uustulnuk on minu kallis klassiõde Lisbet, kes puges mulle just sel aastal hästi sügavale südamesse ning on saanud meeletult kalliks. Tema on midagi, mis muutis mu 2019 aasta nii palju paremaks, koolipäevad nauditavamaks, Redbulli koolis veel maitsvamaks ja üleüldiselt paneb tema naeratus ja rõõmsameelsus mind ennast nii hästi tundma. Tahan luua temaga ka 2020 palju mäestusi ja omavahelisi nalju. Meil on koos pilte vaja Liisu, ma tean, et sa loed seda kullake. Aitäh, et tulid ja oled!

-Aasta inimene-

Nii tobe on kedagi ühte ju valida, sest ma lihtsalt olen osanud enda ümber sättida ainult need kõige armsamad ja toredamad inimesed. Kindlasti teeb minu iga aasta paremaks minu pisikene õde, kes on mulle päikse eest juba neli aastat. Samuti mu vanemad, kes alati toetavad ja olemas on. Lisaks hulganisti lähedasi sõbrannasid, keda on alati tore näha. Aga see üks ja ainus, kes on olnud kogu aeg ja ei ole mu elu jooksul kuskile ära kadunud- loomulikult Kerli, minu inimene. Me oleme lihtsalt koos kasvanud, näinud üksteise tõuse ja mõõne ning üksteise jaoks endiselt alati olemas. Kui kunagi tuleb mu ellu mõni härra, siis ehk saab ka korra selle aasta inimese tiitli, aga iga aasta väärib seda siiski Kerli. 2019 pühendusime rohkem mälestuste ja hetkede loomisele. Keeldusime materjaalsusest ja meenutasime üksteisele, et oleme alati olemas. Aitäh, et olid, oled jäänud ja talud. Meeletult kallis oled!!

Nii need kategooriad otsa saidki. Kõige kergem on olla õnnelik siis, kui jätad enda ümber ainult ilusaid inimesed, asjad ja hetked. Kõik on mööduv, halba peab ka olema, muidu ei paista head nende seast välja!

Nüüd mõned sellised top hetked, sündmused, üritused 🙂 Neid tuli 12, nagu tähistamaks igat kuud, mis aasta jooksul läbitud.

  1. Jaanuaris tekkis meil Kerliga võimalus minna ELO juubelile, mis toimus Tallinna Teletornis ja oli küll selline eriti tore ja lahe kogemus. Ma olen elosse väga palju oma aega ja emotsioone panustanud. Ma olen sealt saanud kõige paremad mälestused. See on nii sügaval hinges, et mul on kahju mõelda, et selle aastaga saab see minu jaoks läbi. Üleüldiselt toon siia alla ka kõik muud eloga seonduvad sündmused- kõik laagrid, kokku saamised, suvelaager peamiselt!! Alati valmis elosse panustama!!
  2. Dublini reis kindlasti, aga sellesse ma väga sügavalt ei lasku, räägitud juba piisavalt.
  3. Ma sain tehtud oma elus 18 tiiru ümber maakera, avasin uue lehekülje eluraamatus. Pidasin seda oma kodus endale kõige olulisemate inimestega ja tõesti oli tore, õpetlik ja meeldiv sünnipäev.
  4. Kaks korda möödunud aasta jooksul olin Stockmannis Hullude Päevade abiline ja see oli väga meeldiv kogemus, seal on imelised töötajad, kes teevad südame väga hardaks. Kindlasti püüan sinna veel jõuda!
  5. Olin juba teist aastat laagrikasvatajate abi töö- ja puhkelaagris. Jällegi kogemuseks nii lahe ja tore ettevõtmine!
  6. Ma käisin ED SHEERANI konterdil!!!
  7. Töötasin Aruküla lillepoes (siiamaani mõnel päeval) ja armastasin seda väga. Mõnus, rahulik, meeldiv!
  8. Osalesime noortevolikoguga Raasiku valla suvespordipäeval, saime neljas võistkonnast ilusa kolmanda koha (jumal tänatud, never võita e tahtnud, sest need peavad järgmisel aastal korraldama) ja olime super õnnelikud, et Zumba võistkond võitsid!!
  9. Kõik toredad peod meie Ussipesa squadiga!! Suvealgus pidu, telkimine, suvelõpu pidu!
  10. Jõudsin edukalt 12.klassi ja olen seal endiselt püsinud!!
  11. Veetsin väga palju aega oma parimate sõprade ja perega!
  12. Aastavahetus oli meeletult tore ja meeldejääv! 2020 tuli niii imeliste inimeste, juttude ja paukudega!

Juttu on juba palju ja mul on meeletult hea meel, kui sa oled siiamaani jõudnud, ma ei taha seda postitust piltidega koormata, seega ongi see rohkem pigem lugemiseks, neid pilte jõuab siia paöju lisada ning iga päris igast hetkest jäädvustust ei leiakski, olen rohkem nautinud kui pildistanud.

Mida ma tahan, et aasta 2020 mulle tooks?

-Mul on selleks aastaks kindel eesmärk ära teha juhiload ning see võiks juhtuda enne suve. Oleks juba aeg end kokku võtta, kaua ma ikka venitan.

-Loomulikult kui ma juba siiamaani jõudnud olen, siis tahaks edukalt gümnaasiumi ära lõetada. Ideaalis tahaks kõik eksamid vähemalt 50%-le ära teha, inglise keel on kaheldav, aga annan endast parima.

-Ei tahaks väga õppimisest aastat vahele jätta, püüan saada õppima midagi, mille ma nüüd enda jaoks lõplikult avastan ja millega tahaksin tegeleda. Kui ei õnnestu, töötan ja reisin ning proovin uuesti, kuid pigem ei sooviks seda varianti.

-Endiselt tahaks vanemate juurest välja kolida, oleks midagi uut ja uus samm elus.

-Viiimane aasta pühendun veel elole, võtan sellest kõik, mis võtta annab ja püüan anda sama palju!

-Võtan käsile oma huvid ja hobid. Tahan hakata kalligraafiat harjutama ja õppima ning samuti tahaks keeli õppida, türgi keel tundub mulle huvitav.

-Panustan erievatele suhetele. Loon mälestusi, mida vanaduspõlves meenutada.

Mul oli imeline aasta, kuid nagu Laura laul räägib ,,aastal 2020 näen”, kuhu elu mind edasi viia tahab. Tulgu sellest minu aasta, tegelikult meie kõigi aasta! Et meie kõrval oleks ainult imelised inimesed ja hetked! See on igal aastal meie endi teha! Kohtume varsti, aitäh, et olite ja olete siin lugejateks!

Kallistan teid, Ingely