Jõulud 2018

I wish we could put some
of the christmas spirit in
jars and open a jar of it
every month.
-Harlan Miller

Heii!! Täna on 30.jaanuar, mis tähendab, et aasta 2018 saab kohekohe läbi ja selle aastased jõulud on samuti mööda läinud. Mõtlesingi täna vahelduseks natukene kirjutada ja millest siis veel kui jõuludest. Panen kirja üleüldist juttu jõulude kohta ning siis räägin täpsemalt, kuidas minul nad möödusid. Sobib? Ma loodan küll 🙂

Mis teile üldse jõulude juures meeldib ja kuidas endale jõulumeeleolu tekitate?
Mulle näiteks tohutult meeldivad küünlad ja minu meelest need loovad tuppa nii mõnusa õhkkonna. Meil koolis ka mõned õpetajad põletasid küünlaid ja tunnis oli kohe märgatavalt mõnusam istuda. Mul praegu ka riiulil küünal põleb ja tuba on head lõhna täis. Niii mõnuuus!! Teiseks on minu vaieldamatult lemmikud mandariinid. Ma ei saa aru inimestest, kes neid ei söö või kas on üldse olemas selliseid inimesi?? Ma loodan, et mitte, sest no niii head on. Eile sõin, korvis oli kahte erinevat sorti ja ma hakkasin mõtlema, et kes see tarkpea sinna sisse kivid pani, niimoodi on küll halb süüa. Minu arust võiksid mandariinid meil aastarinselt müügil olla ja ma ei tüdineks neist ära, ausalt!! Kuid siis ei tekitaks nad ju jõulutunnet? Las nad ikka olla see detsembri teema ❤️ Jõulumuusika igal pool ajab inimesi närvi, mind mitte. Las nad mängivad kord aastas, kasvõi samad laulud, meenutabki eelmise aasta mälestusi! Piparkooke teeme me jõulukuul korra vähemalt kindlasti, aga nali on see, et meil ei ole väga nende sööjaid. Teha on muidugi tore, aga jäävad päris pikaks ajaks lihtsalt kaussi kaunistama, kuni keegi külla tuleb, kes neid armastab 🙂 Tuba mulle samuti meeldib kaunistada, sel aastal ostis emme mulle isegi oma isikliku mini kuuse, mida ma ammu saada tahtsin. Tulukesed ja lumehelbed on samuti igal aastal must have asjad meie kodus 🙂❤️

Muidugi ei saa ma mainimata jätta kingituste tegemist, sest olgem ausad, et iga aastaga lähevad need inimeste jaoks aina tähtsamaks, mis on loomulikult kahju, aga üle kõige armastan ma nende tegemist. Kuna ma ise otseselt raha ei teeni, vaid saan sellist taskuraha või nii, siis peale jõule puhub rahakotis tuul, aga vähemalt on kingitused tehtud. Teeme igal aastal Egertiga vanematele kahe peale kingituse, sest nii on endal kergem. Tavaliselt teeme kummalegi kingi, kuid sel aastal otsustasime ühise teha, kuna mida aastad edasi, seda keerulisem on neile midagi välja mõelda. Ostsime kingitus.ee letist neile kahepeale sushi sööma minemiseks krediiti, saavad omale ühe mõnusa õhtu kord lubada. Õele kinkisime lasteraamatuid, millega tema keelt ja arengut veidikene aidata, parem kui lihtsalt mingi mänguasi, mis paari päeva pärast nurka seisma jääb. Vennale ostsin ma 15pakki neid pisikesi pauguteid, hernepomme ja muud, kindla peale minek, kuna teadsin, et need on alati meelepärased.
Kerlile tellisin musta riidestkoti kirjaga ”Pea püsti, printsess, muidu kukub kroon maha”, ma eeldasin, et see meeldib talle kuna must värv on ta lemmik, ta armastab riidest kotte ja tahtsin lihtsalt sellist motiveerivat lauset. Tegin juurde kaardi ja pildi ning panin šhampuse, väga armas tuli mu meelest. Eleriinile kinkisin mõned nyx-i meigiasjad, sest ühel tüdrukul ei ole meiki kunagi liiga palju. Anetta oma jätsin ma natuke hiljapeale ja päris seda ei saanud, mida tahtsin, aga panin näomaski, teed, mandariine ja šhampuse lõpuks pakki ja ise jäin täitsa rahule, armas. Taisiga me kokku küll ei saanud, aga saatsin talle pakiga ühe pleedi, suure paki küünlaid, harilikud pliiatsid, näokoorija ja kaardi.

Vaheaja esimesel laupäeval saime kokku vanade klassiõdedega, et minna koos sööma ja muljetada koolist ning muidu elust. Otsustasime ka omavahel kinke teha, panime paika lihtsalt hinna ja leppisime kokku, et keegi ei tee kellelelegi kindlale vaid lihtsalt loosiga võtame. Ma panin kaks kangasnäomaski, kätekreemi ja märkmepaberid. Minu õnn naeratas mulle ja sain hunniku uusi kõrvarõngaid ja üüli armsas unicorni pakendis huulepalsami ❤️ Tore oli jälle kõiki näha, meenutada ja jutustada!

Jõululaupäev on meie peres enamasti samasugune. Hommikul algab kibekiire toimetamine, koristamine ja söögi valmistamine. Tuba on alati nii head lõhna täis, mmmm!!! Lauale vaaritab issi erinevaid salateid (sel aastal makaroni, oa-singi ja seene), terve päeva veedab ahjus suur tükk sealiha. Ega jõulusöök ei ole õige ilma verivorstide ja kapsata, ka need ei puudu kunagi me laualt. Keedetud saavad ka kartulid ja rulli keeratid singirullid, mmm mu lemmikud!!! Valmis vorbitakse täidetud munad ja muud vahvad kandikud. Lõpuks lauda istudes on laud kuhjaga toitu täis, aga nagu kiuste ei jõua ma kunagi sel päeval palju süüa. Sel aastal olime ainult oma perega, mis oli nagukene võõras, aga samas nii mõnus ja rahulik, nagu jõulud olema peavad. Tavaliselt on meil külas ka mu onu oma naise ja lapsega, aga kuna üsna pea on meie suguvõssa lisa sündimas, siis sel korral nad meile ei tulnud, küll aga veetsime ühe õhtu hoopis nende juures enne pühi.

Ma tahaksin öelda, et kingitused ei ole jõulude ajal üldse tähtsad, aga kui nad ikka seal kuuse all on, siis ega ju uudishimu ei vaibu. Nii tore on näha rõõmu pereliikmete silmades, kui kingitusi avatakse. Eriti armasad olid Mariiheleeni kilked ja ohked ja need säravad silmad 😇❤️ Mina sain jõuluvanalt meigiasju, mida ei saa olla kunagi liiga palju,ponidega tassi ja oma lemmikulemmiku Escada lõhna 💛💛

Kerlilt sain ma The Body Shopi maasikalõhnalise komplekti, millega end nendel talvekuudel hellitada, ta ema kootud villased soki (mis on mu vaieldamatult lemmikud asjad) ja šhokolaadi, mis mult ära rööviti. Eleriin kirjutas riidest kotile Ed Sheerani laulusõnad, mis on mu lemmikud ja pani sisse küünla, komme ja seepe. Anetta kinkis kinkekomplekti, kus on kätekreem ja huulepalsam ja see on praegu nii õigesti läinud kingitus, kuna mul just viimasel ajal on tulnud igasuguste kehatoodete kasutamistuhin, niii meeldivad!! Pakis oli veel kommi ja mini meigisvammid, mis on mul juba kasutuses 💛 Taisi paki sees oli lumekuul, küünal ja mu lemmik-Redbull!!! Küünal on mul kahjuks juba põletatud ja jook joodud, aga minu elu esimene lumekuul kaunistab riiulit 😇 Ja üllatuseks sain ma Triinilt kingiks šhokolaadi ja üli ilusad teeküünlad, ise ei olegi saanud talle kinki veel anda.

Mul on olnud sel aastal imelised jõulud. Ma olen saanud aega veeta nii paljude kallite inimestega ja see kuu oli nii mõnus ning armas!! Ma ootan juba väga, mida järgnevad jõulud toovad!!

Teie aga olge ka igapäevaselt head ja toredad inimesed, aidake abivajajaid ja hoidke lähedasi kõvasti enda lähedal!! ❤️

Kallistan kõiki!!

Ingely

Advertisements

Realist või unistaja?

“Ma olen tänulik kõigile neile, kes mulle “EI” ütlesid, sest tänu neile tegin ma asju ise”- Einsten

Heii! Rääkisime ükspäev kirjanduse tunnis Karl Ristikivi teostest ning õpetaja luges meile ette tema päevikut, mille iga lause oli täis depresiooni ja masendust. Sellega seoses meenus mulle, et olen ammu tahtnud teile lihtsalt oma mõtteid kirjutada, mõelge kaasa, kas nõustute?

Tihti on näha või kuulda küsimusi, et kuidas sa nii positiivne oled, mis on su naeratuse saladus, kust sa seda head energiat saad jms. Sellised küsimused panevad mõtlema või mis te arvate? Eks igal ühel ongi mingisugune oma saladus, aga üks asi on kindel, mis meie elul viga on? Meil enamustel on katus pea kohal, riided seljas ja toit laual, mida veel vaja, kas see pole juba piisav, et olla õnnelik? Paljudel ei ole sedagi. Meil on elu mida elada ja õhk mida hingata. Me teame, et maailmas on inimesi, kes võitlevad vee ja viimase leivatükikese eest, mis meil selliste inimeste kõrval viga on? Meil ei pea olema armastavat kutti ja või hullult palju sõpru. Ma olen aru saanud, et mida rohkem inimesi sind ümbritsevad, seda rohkem draamat su elus on. Hoidke enda ümber kõige lähedasemaid inimesi, palju kergem ja tõelisemad! Me peame õppima üksinda hakkama saama, kui keegi sind ei aita, siis ära saa pahakseks, tulevikus ütled sa talle aitäh, et oled tänu sellele palju iseseisvam. See lõputu vingumine ja elu üle nurisemine hakkab ära tüütama või mis te arvate? Selleks, et midagi saavutada, tuleb ennast liigutada ja selle poole pürgida, ka selleks, et olla õnnelik, tuleb osata rõõmu tunda pisiasjadest. Inimesed isegi ei märka kui õnnelikud nad tegelikult on, meie liigil on kombeks jätta meelde ainult kõik halb, miks me ei võiks halbu asju peast minema tõrjuda, andestada ja jätta meelde kõik hea, mis meid ümbritseb, äkki me tunneme end siis ka õnnelikemana? Kurbus ja viha on elu ja tunnete osa, ilma ei saa, aga kõik on mööduv. Kui tundub, et enam halvemaks minna ei saa, siis ära muretse saab, aga ka see on mööduv. Samuti on kõik hea mööduv, see on elu. Me peame ise suutma end õnnelikuna hoida. Minust ei saa arsti, kui ma selleni ei püüdle, sinust ei saa õnnelikku inimest, kui sa ei proovi õnnelik olla! Tuleb käia mööda endale rajatud rada, kui kukud, pühi põlved puhtaks ja mine edasi, kui läheb liiga hästi, siis ära tõuse ära, kõik on mööduv. Me ise loome enda õnne, tee seda mis teeb sind õnnelikuks ja ole selline, et sa oleksid õnnelik. Mõne arust olen ma kole, mõne arust ilus. Mõne arust ülbe, mõne arust tore. Mõne arust hea inimene, mõne arust halb. See kõik on okei, inimesed on erinevad ja neil on erinevad vaated, meid ei pea teiste arvamus huvitama, me elame iseenda jaoks. Negatiivselt mõtlemine ei anna sulle kunagi positiivset elu! Õpime pisikesi asju enda ümber väärtustama. Said kontrolltöö kahe? Ei ole midagi, teed uuesti ja saad parema hinde, teinekord oled targem. Sul ei ole sellist kallist telefoni nagu sa tahad? Ära ole sellepärast õnnetu, sul vähemalt on mingigi, paljudel ei ole sedagi. Sa ei ole “lahe” nagu keegi teine, kes sa tahaksid olla? Aga miks sa peaks? Sina oled sina ja elule vajalik just sellisena nagu sündisid. Ära taha olla keegi teine, see ei tee sind paremaks, sa ei tea mis selle inimese elus tegelikult toimub, sina näed seda ainult väliselt. Me ei saa muuta oma oma elu, maailma ja inimesi sellega, et me vingume, et midagi muutuks tuleb ise vaeva näha! Esimese asjana armastage iseennast, teise asjana, näe õnne pisikestes asjades! Nüüd pea püsti, selg sirgu ja reipalt tuleviku poole!!

Ig: @eduklubi

Kumb sina oled, realist või unistaja?

Kas sa oled see, kes näebki elu halvana, nii nagu ta on? Et rikkaks ja edukaks saamiseks peab vaeva nägema ja tööd tegema? Kes arvab alati halvemini kui minna võib? Elad elu üks päev korraga ja oled masenduses?

Või oled sa hoopis unistana tüüpi? Kellel on tulevikuks suured plaanid ja erinevad unustused, mille täitumine polegi nii tähtis, aga vähemalt on unistused?

Mina olen ausalt nende kahe segu! Vahel mõtlen, et no mida, kõik läheb nagunii halvasti ja kõik on halb, aga siis veedan toredat aega endale lähedaste inimestega või näen oma pisikest õde ja saan aru, et elu on tegelikult väga naiss ja mul on veel terve elu ees!!

Pea püsti printsess(prints), muidu kukub kroon maha!! 💛

Kasuta oma naeratust, et muuta maailma. Ära lase maailmal seda muuta!!

Seekord siis midagi sellist, loodan, et teile meeldis ja andke mulle teada, kas olete täielik masenduses realist või pigem õnnelik unistaja? Ma loodan, et pigem see teine ja nagukene esimest 💛

Teie Ingely💛

Vapustav töökogemus!

Stockmann
Hullude päevade abiline

Heii! Kooli on sisse elatud, hommikused ärkamises ei ole enam nii kohutavad kui algul ning eluvaim on sisse puhutud. Tähendab et kaks kuud on koolis käidud, õpitud ja tarkusi kogutud. Ma ei ole veel selgusele jõudnud, kas 11.klass on raskem kui kümnes oli, aga kui mul mingeid mõtteid tuleb, siis teen sellel teemal uues postituse, täna ma aga tahan rääkida teile millestki täiesti teistsugusest. Tahate kuulda? Õigemini lugeda? Siit see tuleb!

Mul lööb päris tihti pähe mõte, et tahaks minna kooli kõrvalt tööle ja teenida endale ise raha, et mitte sõltuda ainult vanematest. Küll aga olen selle mõtte alati kiirelt oma peast pühkinud, sest ma ju tunnen ennast. Ma ei saaks hakkama! Ma tean, et mul ei oleks motivatsiooni peale pikka koolipäeva minna veel kuhugi tööle. Suurt rolli mängib selle juures ka see, et elan Tallinnast väljas ja sõltun täielikult ühistranspordist. Viimase (22.35) rongiga koju minemine ja siis veel õppimine ei tuleks minu puhul kõne allagi, ma väsiks kiiresti ära ja tekitaks endale ainult stressi ja probleeme, milleks seda veel vaja? Küll aga olen ma ikka saatnud erivevatesse kohtadesse oma CV ja mõelnud ikka, et ma ju nii väga tahaks, äkki ma saaks hakkama?

Siis jäi mulle silma kuulutus, kus otsiti hullude päevade abilist viieks päeva. Mõtlesin, et see tundub huvitav ja väljakutsuv. CV-d ära saates oli minu põhiline eesmärk, et ma saaksin uue kogemuse ja arusaama, kas kooli kõrvalt tööl käimine oleks mulle mõeldav. Saingi tööle!

img_2325

Asusin tööle Stockmannis, viieks päevaks, hullude päevade abilisena naiste osakonnas. Ma karstin, ma ausalt väga kartsin. Mida? Kartsin halbu kolleege, halbu kliente, et ma ei saa tööga hakkama, ma väsin liialt ära, ma ei julge inimestega rääkida ja et ma lihtsalt ei sobi sinna. Ülemõtleja nagu ma olen!

Ma eksisin, nii väga eksisin! Täna võin ma öelda, et läheksin sinna iga kell tagasi! Tundsin ennast seal nii kindlalt, mulle nii väga meeldis. Mis olid minu ülesanded? Ma pidin viima riietusruumide juurest riided tagasi saali, korrastama riideid ja aitama kliente. Hulludel päevadel on Stockmanni väga, väga palju inimesi ja saal on alalõpmata sassis. Tööd jagus, väga harva tuli ette seismine või lihtsalt kõndimine, kuna inimesi polnud palju ja töö oli otsas. Ma nii nautisin seda, mis ma tegin, äkki minu koht ongi riietepoes?

Mis häiris või ei meeldinud? Mis oli raske?

Mind häiris või isegi ajas närvi see, et inimesed on kuidagi nii lugupidamatud. Võetakse kastist või riiulilt ese, vaadatakse seda ja visatakse sinna tagasi. Ja tuleb järgmine, ei võta seda asja mis juba sinna on kortsu visatud, vaid võtab kokkupandud eseme ja muidugi viskab selle sinna tagasi. Nii palju tuli ette seda, et keegi töötajatest korrastas mingit nurka/kohta, sai ühelt poolt valmis, läks teisele poole korrastama ja lõpetades oli esimene juba täiesti sassis. Ei tea kas see ainult minu kiiks, aga kui riideid vaatan siis voldin ta uuesti kokku, ei võta ju tükki küljest, ilmselt mitte nii korralikult, aga ei viska ka ometi sinna kortsu seda ju? Või kui prooviti riideid ja need ei sobinud, siis võiks sulle olla nii palju austust, et sa keerad riided õigetpidi ja paned puu peale, mitte et ma pean hakkama teda veel sealt maha võtma ja keerama ja muud sellist. Ei saa aru. Kas see minu kiiks? Okei, see selleks, need olid asjad, mis mind häirisid. Raskeks tegi esimese päeva see, et mul polnud õrna aimugi, kus mingid brändid asusid ja ma ei mõiganud loogikat ega midagi. Kes siis ei tea, Stockmannis on terve naistekorrus, kus on erinevad brändinurgad ja leida üles õige koht oli alguses nii raske. Esimese päeva õhtuks olid mu jalad nii haiged, et ma lihtsalt ei suutnud püsti seista, ma olin nii väsinud, et koju jõudes läksin koheselt magama. Ei mingit õppimist!

Mis oli tore?

Ma ei suuda sõnadesse panna, kui tore kollektiiv mul oli. APPI! Te ei kujuta ette. Absoluutst kõik aitasin üksteist, kõik abilised ja samuti õiged müüjad. Inimesed motiveerisid ja kiitsid nii palju! Ma kuulsin nende viie päevaga nii palju kiitust, kui ma terve kuugagi ei saaks. Iga kord kui osakonnajuhataja või õige tööline mööda läks, siis alati naeratati ja kiideti! ALATI leidsid nad midagi, mida öelda! Pisar tuli silma selle peale!! Motivatsioon tõusis taevasse ja tööd oli palju toredam teha. Kõige rohkem igatsengi seda kollektiivi meie korruselt. Viie päevaga said kõik väha armsaks!!

Kokkuvõtteks võin ma öelda, et kooli kõrvalt tööl käia ma nii regulaarselt ei suudaks, see on väga väsitav ja õppimine jääks soiku, aga selliseid lühiajalisi otsi on ülimalt tore teha. Ma lähen Stockmanni tagasi, ma olen selles kindel! Aga päriselt tööl ma käima vast ei hakka, lihtsalt enda elu elamisems!

Aprillis uutel Stockmanni hulludel päevadel ehk näeme!!

Teie Ingely!

Mis on toimunud?

Heii! Jälle üks postitus, millega ma olen tohutult hiljaks jäänud, aga parem hilja kui mitte kunagi või mis? Suvi möödus linnulennul nagu alati ning tänaseks olen ma juba 3 nädalat koolis käinud ja oma mõistuse täiesti ära kulutanud. Suvevaheajani on jäänud 262 päeva, kannatame ära? PEAME!

Mulle jõudis kohale, et ma pole teile üldse rääkinud, mida ma peale juunikuu veel suvel tegin ja ma luban, et rääkida on palju! Alustame? Ma arvan küll.

Peale vabatahtlikuna töö pidin ju päriselt ka kasulik olema ja tööd tegema ning esimese asjana käisingi ma Raasiku valla malevas, mis oli üli tore! Kuna Kerli kahjuks sinna tulla ei saanud, siis ma veidikene pelgasin, aga enamus inimesed olid mulle juba eelnevalt tuttavad ja koostöö edenes väga hästi. Pesime aknaid, tegime haljastustöid, töötasime konsumis jms. Malev kestis 5 päeva (2.07-6.07) ja lõppes väljasõiduga bowlingusse, kuhu ma kahjuks minna ei saanud, kuna teine plaan pressis juba peale.

Täpsemalt pidime me minema kuuendal juulil kooli, et hakata valmistuma kohvikutepäevaks. Teist aastat järjest tegime koolis vene kohvikut tüdrukute, vene keele õpetaja ja huvijuhiga ning et kõik ilusti valmis saaks, pidime minema päev varem küpsetama ja kaunistama, samuti ööbisime koolis. Meie kohviku teemaks oli Maša ja karu ning nägime tõsiselt vaeva, et meie kohvik kutsuks lastega peresid. Tegime loosi, kus kõik asjad oli Maša ja karu teemalised, meil oli suur plakat, kus sai teha pilte, meil sai vaadata multikaid, meil olid kostüümides tegelased ja mis kõige parem, meil oli ülimalt maitsev söök ja rahvast jagus terveks päevaks. Kas sina ka äkki käisid? Kuidas meeldis? Kohvik oli avatud 7 tundi ja selle ajaga jõudsime kõik end nii ära väsitada, et päeva lõpuks oli voodi kõige kutsuvam koht!

Kümnendal juulil käisime peretuttavatega loomaaias ning kuna mu väike õde on juba energiline tegelinski, siis lootsime, et loomade vaatamine oleks tore, kuid selgus, et kivid, puud ja oksad pakkusid talle natukene rohkem huvi. Mulle isiklikult meeldib väga loomaaias käia, kuna nii mõnus on seal jalutada ja uudistada.

Pikalt, pikalt olen ma jälginud Miiut nii youtubes, blogis kui ka instagramis ja ma olin kursis, et ta avab juulis Kukupesa poe ning tahtsin seda juba nii väga näha. 19. juulil ma otsustasingi sinna poodi rännata, sest mul tekkis mingi kiiks, et ma tahan kohe esimesel päeval sinna minna. Ma ei kahetse, see pood võlus mu silmad ja tegi südame soojaks esimesest hetkest, nii armas koht ja nii armsad inimesed! Tühjade kätega ma muidugi sealt väljuda ei saanud ning samuti ostis mu vennaraas mulle sealt sünnipäevakingituse. Poest välja astudes ma teadsin, et pean sinna tagasi minema, kahjuks ei ole ma veel sinna jõudnud, aga lähiajal ma selle ära tegema pean, nii palju asju on, mida saada tahaks! Minge teie ka, Elektri 1, Tallinn.

7af5fc54-8144-43aa-8c2f-4e5aa81b9521

Minu pisikene kallis õekene sai kolme aastaseks. Ma ei suuda sõnadesse panna, kui kallis ta mulle on ja kui õnnelik ma olen, et sellise sünnipäevakingituse omale kolm aastat tagasi sain (21.juuli 2018)

Peale seda järgnes minu 17-nes sünnipäev ja selle pidamine. Õigel päeval ma midagi väga erilist ei teinud, tähistasime Kerliga koos, sõime kooki ja jõime šhampust, veetsime koos mõnusat aega nagu ikka! Seitseteist on selline kiusamise vanus, oled 18-nele nii lähedal ja samas nii kaugel!

Pidu pidasin ma 28ndal juulil oma onu ja tädi korteris ja ma siiamaani olen nii õnnelik, et mu ümber on nii toredad ja imelised inimesed, ma ei unusta seda sünnipäeva Mängisime erinevaid huvitavaid mänge, sõime, rääkisime juttu ja veetsime kõik koos väga mõnusalt aega!

Suve jooksul hoidsin ma ka kahe pere lapsi, et teenida taskuraha ja teha midagi, mis ennast mingil moel arendaks. Nelja suuremat last vaatasin ma kaks nädalat ja ühte pisemat, teise pere oma vaatasin ma erinevatel päevadel paar tunnikest. Lapsed olid nii vahvad ja armsad! Jälle üks tore kogemus ja tutvused juures!

Suvi tuli lõpetada kõva peoga ja 25.augustil käisime Patuse poole kontserdil. Meil ELOkatel on tekkinud Patuse poolega väga tugev tõmme ja seda maha magada oleks olnud patt. Niiiii tore õhtu oli!! Peale pidu olime Kerli õe korteris ja rääkisime juttu ning muljetasime veel pool ööd, sest ega gümnaasiumi kõrvalt enam nii tihedalt ei ole võimalik kokku saada.

Loomulikult ei piisanud ühest ainukesest suvelõpupeost. Teist aastat taaselustasime Raasiku valla noortega kunagist traditsiooni nimega- Sume Suveõhtu. Meil olid sportmängud, kohvik, kontsert ja tore meeleolu! Sel aastal tuli juba paremini välja kui eelmisel ja järgmisel tuleb veel paremini, ausalt!!

Ja nii saigi suvi läbi ja uus kooliaasta algas. Läksin sel aastal 11.klassi ja mulle tundub, et see on gümnaasiumi jubedaim aasta, aga vaatame, mis saama hakkab ning sellest kõigest juba edaspidi 🙂

Selleks korraks ongi kõik!

Aitäh, et lugesid ja ootan sind alati tagasi!

Ingely

Ma ei taha kooli minna?!

If the plan doesn’t work,
change the plan
but never the goal.

Hei!! Suvi on möödunud linnulennul ja käes on viimane kuu puhkust. Augustis algab aga juba tõsine kooli peale mõtlemine ja ära tuleb osta kooliks vaja minevad asjad. Masendavalt vara pannakse poeletid koolikaupa täis eks?

Mina aga tegin sel aastal enda jaoks ühe “life hacki”, mis on siiamaani imeliselt töötanud. Täpsemalt öeldes käisin ma 4.augustil selveris ja ostsin ära KÕIK asjad, mida koolis vaja võib minna. Mõtlete, et kuidas see saab mingi hack olla? Et mul on nüüd asjad kodus olemas ja ma näen neid iga päev? Ma ju tahan kooli vältida? Mkmm, ma ostsin ära augusti alguses kõik asjad, panin need koolikotti ja toppisin koolikoti sügavale kapinurka. Teate, kuidas see toimib? Mul on kõik asjad ostetud, mis tähendab, et ma ei pea 1.septembrini absoluutselt koolile mõtlema, ma tean, et muretseda pole vaja, sest asjad on olemas, aga ma ei pea neid nägema! Lihtne!

Küll aga mõtlesin ma, et näitan ka teile mida ja miks ma ostsin, äkki tekib sul ka mõte ostlema minna ja saad ehk mingeid mõtteid minu asjadest.

Ma olen igal aastal tahtnud, et minu kõik vihikud oleksid sarnased või ühesugused. Sel aastal oli mul kindel soov osta ühest kindlast teemast vihikud. Varasematel aastatel on mul alti olnud Valemivihikud ja Nutikaustikud. Sel aastal mõtlesin võtta teist sorti. Võtsin nii, et igas aines on kindalt värvi vihik ja need ained, kus tean, et palju kirjutame, neid võtsin kohe kaks. Samuti võtsin samast teemast mapid, kuhu töölehti panna.

Minu arust igal aastal on mul probleem sellega, et asjad ei mahu pinalisse ära, aga kuna mulle meeldib teha oma vihikuid värviliseks ja korralikuks, siis ma tahan alati osta ilusaid markereid ja geelpliiatseid. Mida teha? Ostsin endale lihtsalt suurema pinali ja nüüd looda kogu südamest, et kõik asjad sinna ikka ära mahuvad. Eiii! Loomulikult mõtlesin ma, et kuna mul on suurem pinal, siis ma võin ju osta sinna ka natukene rohkem asju ja jälle on mu pinal vaevu kinni minemas.

Tean, et paljud kasutavad oma asju mitu, mitu aastat, aga ma ei tea, mulle kuidagi ei meeldi nii. Näiteks on mul muidugi eelmisest aastast vihikuid, mis ei saanud täis või isegi mitte poole peale, aga minu arust on nii nõme seda vihikut jätkata, nii et mul on 100% igal aastal uued vihikud. Sama on ka pastakatega, ega ma neid kõiki nüüd läbi ei kulutanud, aga uude kooliaastasse tuleb ikka uutega minna. Ainukesed asjad, mida ma mitu aastat kasutan on kott ja pinal, viimase otsustasin ma sel aastal siiski uue osta.

Ainuke asi, mis mulle kooli juures meeldib, ongi uute asjade ostmine. Üleüldiselt rääkides ei oota ma kooli absoluutselt! Ma ei taha seda stressi ja pinget, mis sellega kindlasti kaasneb ning loomulikult tähendab kool palju vähemat vaba aega, ma ei suuda sellega leppida! Aga mis seal ikka eks, ega me eestlased vinguda ainult oskamegi, aga ega me sellega kaugele ei jõua. Kahe nädala pärast algab 11.klass, eelviimane aasta gümnaasiumis! Loodan, et jään elama ja püsima!

Kogu selle kooliteemaga seoses tahan ma teile ka ühest asjast rääkida.

Nimelt, ühel päeval, pärastlõunasel ajal, sain ma meili. See on imelik? Jah, see on imelik, sest meili teel ei toimu mul mingit elu, ma pole seal kellelegi vajalik ja nii on, postkast on enamasti tühi ja kui sinna midagi tuleb, siis enamasti rämps. Sel päeval, olles parasjagu tööl igavlemas, vaatasin, et mulle tuli meil. (Mainin ka ära selle, et tavaliselt ma meili ei viitsi lugedagi, sest mulle ei tule sinna midagi tarka) Küll aga kogemata läksin ma ekraanil selle teate vastu ja mul avanes meil. Lugesin esimesi ridu ja olin valmis seda juba kinni panema kui järsku sain aru, et see meil ongi mulle mõeldud. Lugesin, lugesin, endal pisarad juba silmis ja ei suutnud uskuda. Saatsin kohe kirja emmele ja oma kahele sõbrannale, kes mu blogi tohutult toetavad. Tahate ka teada, mis seal kirjas oli? Minuga võttis ühendus keegi ettevõttest Valemivihik ja kiri oli järgnev:

Tere, Ingely!

Kirjutan Sulle vihikubrändi Valemivihik nimel (www.valemivihik.ee; https://www.facebook.com/Valemivihik/).

Leidsin Sinu blogi Eesti Blogiauhindade nimekirjast üsna juhuslikult ning alates sellest ajast oleme mina ja paar teist Valemivihiku tegijat Sinu blogi jälgima jäänud. Sul on nii mõnusalt sisukad ja põhjalikud postitused põnevatel teemadel ning tundud üldse väga tegus noor olevat, kelle ettevõtmisi on väga põnev uurida ja lugeda!:)

Hea meelega tänaksime Sind nende toredate hetkede eest väikese omapoolse koolialguse kingitusega!

Sellega seoses uuriksin, kuidas oleks kingitus Sinu jaoks kõige mugavam kätte saada? Kas Sulle sobiks kui saadaksime kingipaki näiteks mõnda Omniva postiautomaati ja kui, siis millisesse?:)

Marianne Valemivihikust (Realister OÜ)

Ma ei suutnud seda uskuda ja ei suuda siiamaani. Laupäeval (18.08.18) sain ma paki automaadist kätte ja vauuu! Ma arvasin, et mad saadavad mulle paar vihikut kingituseks, aga nad saatsid 15 vihikut, peaaegu kõik nende valikust, 5 suurt ja 10 väikest. Ma olen nende vihikuid varasematel aastatel niii palju kasutanud, et sellist kingitust oli ainult lust saada ja nii tore, et mu pisikesele blogile hakkavad tasapisi sponsorid ka tulema, nagu päris kohe 🙂

Kuna kõik te mu armsad vähesed lugejad olete mulle nii suureks toeks, siis tahan koostöös Valemivihikuga kinkida ka teile mõne vihiku, nii et siit tuleb minu esimene loos.

Loosipakikeses on 2 suurt valemivihiku (eesti keel, keemia), üks väike valemivihik (geograafia), harilikud pliiatsid ja märkmepaberid.

Kõik, mis loosis osalemiseks tegema pead on minema likema minu fb lehte (IngelyPenu blogi) ja kui sinna ilmub nendest asjadest pilt, siis anna kommentaarides teada, et osaled 🙂 Hoia fb lehel silma peal! Ehk mõni osaleja ikka tuleb 🙂

Kallid-paid ja jaksu uueks aastaks!

Ingely 💛

Ülekaal, trenn, zumba?

How many mondays have been and gone
since you said “
I’ll start next week“?
Take action, start today!

Hei! Olen seda postitust plaaninud nii kaua kirjutada ja alles nüüd lõpuks võtsingi end kokku. Saate juba pealkirjast aru küll, millest ma rääkima hakkan. Sellest tuleb üks jutustamist täis postitus, nii et kui see teema huvi pakub, siis lase aga edasi ja loe hoolega!

Asi on väga, väga kerge ja siin lihtsalt ei ole midagi häbeneda ega varjata. Ma olen kõvasti ülekaalus. Minu kehamassiindeks ületab kõvasti normi ja ma olen sellest täiesti teadlik. Parandan ennast, häbeneda on siin palju, väga palju. Tihti vaatan end peeglist ja mõtlen, et miks küll. Riideid ostes jäävad enamus asjad mulle ainult vaatamiseks, sest minu seljas ei näe need nii ilusad välja kui muidu või ei ole lihtsalt piisavalt suuri. Pükse on mul lausa võimatu leida. Ma ei pannud kunagi kleite üldse selga, sest häbenesin enda keha nii väga. Ma endiselt kannan üsna harva kleite, kuid nüüd mängib rohkem rolli haigus kehal, kuid see on juba teine teema ja ma ei taha kõrvale kalduda. Ma käin enda kehakaaluga arstide juures ilusti, sest ülekaalulistel on väga suur diabeedirisk ja loomulikult on see ka mul olemas, väga suur. Hoian enda veresuhkurt tabletidega normis ning praeguse seisuga on kõik okei. Mul hakkab niii kiiresti hullult palav ja higi hakkab voolama, et lausa jube. Loomulikult on selliseid häirivaid asju veel ja veel ja veel.

“Ooota STOP Ingely, mida sa siin vingud? Mitte keegi ei ole selles kuidagi süüdi ja see on ainult sinu algatus, et seda asja muuta!”

Jah, kui sa mõtled just nii nagu see eelnev tekst, siis sul on 101% õigus. Just sellepärast kirjutangi ma praegu seda postitust, et see saaks ühe korra kirja ning ma rohkem sellest rääkima ei pea. Khkhmm, kui muidugi just midagi muutuma ei peaks.

Ma olen ausalt palju, palju proovinud ja üritanud süüa tervislikult ja tasakaalukalt, käia jooksmas ja trennis ning elada sellist elu, mida enamus tervise armastajad elavad. Aga ma ei suuda! Ma ei ole kunagi pidanud vastu kauem kui kaks nädalat ja jälle ei suuda ma öelda EI šokolaadile või mingile jäätisele. Minu ilmselge probleem on magusaarmastus ja tean küll, et on alternatiive ja saaks seda kuidagi tasakaalustada, aga mul ei ole vist selle jaoks piisavalt tahtmist. Ma ei hakka väitma, et mul pole viitsimist, aega, oskust vms, vaid otse ja ausalt, minu tahtejõud ei ole vist nii suur. Looooomulikult on mul neid hetki, kus vaatan peeglisse ja mõtlen, et ma tahan midagi teha, et ma pean midagi tegema. Selliseid mõtteid tuleb mõndadel hetkedel vägagi palju. Ma olen ju siiski teismeline tütarlaps, minu suurimaks kireks on riided ja meik, kuid kui ma näen peeglist ilusa neiu asemel elevanti, siis tahan küll nutta. Jah, selliseid hetki on!

Ma ei saa öelda, et ma ei tahaks või ei viitsiks trenni teha, see on vale. Kui on mingi ala, mis mulle väga meeldib, siis ma võin seda meeletult tihti teha. Näiteks on selleks pallimängud, korvpall ja võrkpall, ainult ma vihkan jalgpalli, ma ei oska öelda miks 😅 Mulle meeldivad ka näiteks kergejõustiku alad ja nagu üleüldiselt kui ma asja jumaldan, siis ma võin seda teha. Aktiivne liikumine ei ole probleem, kuigi loomulikult peaks tulemuste nägemiseks tegema trenni regulaarselt, mis minul veel täielikult ei ole õnnestunud.

Küll aga olen ma leidnud endale trenni, mida ma jumaldan kogu südamest. Väike lugu ka sellega. Arukülas alustas umbes 4 aastat tagasi selline trenn nagu zumba. Neli aastat tagasi olin ma küll veel üsna pisike ja ei teinud sellest eriti välja, aga mida vanemaks ma sain, seda rohkem hakkas see asi mind huvitama. Küll aga trenni aegadel vallamajast (seal trenn toimub) mööda kõndimine pani naerma ning natukene nagu ehmatas ära. Põhjus selles, et trennilised ja treener tegid väga kõva häält ja karjusid jne. Pikalt, pikalt tahtsin sinna pilgu peale visata, kuid mõningad asjaolud ajasid selle mõtte peast jällegi eemale. Ühel päeval mu sõbrannad otsustasid, et nad lähevad ja proovivad selle ära, midagi juhtuda ju ei saa ning neile meeldis see niii väga, et nad tõmbasid minu ka kaasa. Ja appi! Ma lausa armusin sellesse. Nii mõnus muusika, mõnusad inimesed ja trenn, kõik on hästi. Nüüd siin suveperioodil ei ole sinna küll nii tihti jõudnud, aga kooli ajal on see nii rahustav peale stressirohket koolipäeva. Ma jumaldan seda!

Ma arvan ja võin väita, et minu probleem on halb toitumine ning ma ausalt tahan seda muuta, ma pean ainult leidma enda seest selle tahtejõu ja küll see mul ükskord õnnestub, ma luban.

“Õpi oma keha tundma ja armastama”– on üks lause, mida olen oma elu jooksul peast niii palju kordi läbi lasknud. Ja ausalt öeldes see aitab. Pannes selga riided, mis mulle meeldivad ja mis minu seljas ka istuvad, on tuju kohe hea. Teha sinna juurde veel õrn meik ning natukene aksessuaare ja ma tunnen end juba nagu iga teine tüdruk. Jah, minu jalad ja käed ja ka muu keha on palju suurem kui mõnel teisel, aga kui ma ei muretse veel suuuurte terviseriskide pärast ja tahan lihtsalt elu nautida, siis las see olla. See on ju siiski minu keha ja ma olen tohutult tänulik, kui see ei jää teistele ette. Ma tean, 98%, et ühel päeval ma võtan end kätte ja saan enda üle uhke olla, seni las ta veel olla. Lohutan end mõttega, et ma olen veel üsna laps ja üsna rumal, ehk saan targemaks ja teen siis õigeid valikuid.

Loodan, et teile meeldis! Andke mulle ka tagasisidet, tore oleks lugeda!

Kallid teile! 💛 Ingely

ELO suurlaager 2018 ❤️

ELO
Eesti Laste Organisatsioon!
Eriti lahe olemine!

Hei!! Rääkisin juba eelmine aasta teile ühest laagrist, mäletate? Selleks on ELO suurlaager Varemurru puhkekeskuses. Ma ei kujuta ettegi, kuidas ma seda postitust kirjutama hakkan, sest sõnu jääb puudu, aga ma proovin piltidega kõik tasa teha.

Ma ei tahaks sel korral teha sellist ainult päevakavade tutvustamis postitust, vaid räägin kõigest üleüldiselt.

Alustame siis täiesti algusest, eelmise aasta laagri lõpust. See oli tol korral nii emotsionaalne, et koju jõudes ei saanud ma üldse laagrile mõelda ega sellest rääkida, sest sees oli nii tühi tunne. Vajab ikka ümber harjumist küll, kui oled kindlate inimestega kuus päeva koos olnud ja järsku enam ei ole. Alates eelmise aasta laagri lõpust, hakkasime Kerliga juba uut laagrit ootama. Lugesime päevi, et see juba jõuaks ja tegime mõtetes juba uusi plaane. Mingist hetkest hakkas aeg nii kiiresti edasi liikuma, et kui mäletasime hetke, mil laagrini oli 200 päeva, siis järsku oli jäänud ainult nädal. Mida lähemale laager jõudis, seda imelikumaks sisetunne läks. Miski nagu ütles, et see laager tuleb väga testsugune ja see oli natukene hirmutav, aga siiski, me olime ju seda terve aasta ootanud!!!!

Ja kätte jõudiski see kaua oodatud pühapäev, 24.juuni. Istusime kõik Arukülakad bussis ja loksusime Varemurru poole. Ilm oli sel päeval kehv ja tundus, nagu läheks kõik juba valesti. Mis siis, et me polnud isegi veel kohale jõudnud. Terve tee suured magasid või istusid enamasti vaikselt oma kohtadel, vaadates aknast välja ja kuulates muusikat. Alles siis, kui hakkasime juba lähenema, läks jutuvadin lahti. Eks paljudega polnud ammu ju kokku saanud, nii et juttu jätkus.

Kohale jõudes oli näha, et ilm ei olnud sel päeval väga meie poolt ning plaanitud laagri avamine lükati edasi järgmise päeva hommikusse. Aga ega sellepärast me niisama ei istunud, meie suurepärased õhtujuhid tegid meile tegevuseks Mannekeni challengi filmimise. (PS! ELO laagri videoid näete youtubes, kanalil Visuaalteater, minge vaadake, meie olime maja nr 6)

Ja hüppame edasi järgmisesse päeva, mil ilm jällegi polnud meie poolt. Päevakava oli nii kokku pandud, et saaks ka vihmaga teha ja kõik oli väga huvitav. Kui muidu on meie päevadel ikka mingi teema, siis see päev oli lihtsalt igasuguseid asju täis topitud. Minu lemmik oli tuletõrjeolümpia, mis oli meil ka 2016 aastal ja see on nii huvitavalt koostatud ja sellepärast see meeldiski.

Teisipäev oli meil meisterdamispäev ning suureks üllatuseks tuli isegi päike meile ennast näitama ja päris soe oli. Tegime mitu, mitu erinevat asja, mis olid väga toredad, kuid eks nende asjadega ole ikka nii, et mis ma nendega kodus peale hakkan, aga see selleks, vinguda eestlased ju oskavad ja neid asju teha oli väga tore ja huvitav.

Kolmapäev oli meil spordipäev ja teate mis, ilm oli juba tohutult ilus. Päev oli jaotatud nii, et enne lõunasööki olid meeskonnamängud ja peale sööki olid siis individuaalsed alad. Muidugi pole need sellised tavalised asjad nagu koolis, vaid meie staabiliikmed oskavad huvitaks seda päeva teha, nii et nalja sai ikka palju!!

Neljapäev ehk viima täispikk päev oli kõige huvitavam, kuna ELO sai 30 aastaseks, siis oli see päev seotud pioneeridega, kellest siis elo kunagi sündis, tegime välklehte, niitsime vikatiga muru, laulsime ja tegime palju muud.

See viimane õhtu ja selle lõpp olid mu kõige lemmikumad. Meil on selline traditsioon tulnud, et laagri viimasel õhtul pannakse lõke põlema ja me saame selle ääres kõik istuda ja muljetada, enamasti on see olnud see aeg, kus kõik nutavad ja on kurvad, aga millegi pärast ma sel aastal ei tundnudki seda tühja ja kurba tunnet, ei oska öelda miks, sest laager oli ju suuuurepärane nagu alati!

Lõke jäi ilusti randa põlema, kuid suurem osa rahvast läks lava peale viimase õhtu diskole. Tantsisime kogu südamest ja rahulikult kella üheni välja. Need viimased õhtud on just need, mis jäävad kõige paremini meelde ❤️ Kui disko läbi sai, siis suundusime majja. Meie enda elol on traditsiooniks teha igal aastal nendele lõpetajatele, kes laagrisse tulid, üks mälestus. Eelmisel aastal sain ka mina selle. Täpsemalt on see pildiraam, kus on sees sellest inimesest pildid. Nii et mina ja veel kaks tüdrukut tegime veel öiseid plaane, kuidas lõpetajatest lahti saada ja pildid valmis teha. Lõpetasime nendega täpselt kell neli hommikul ja mõtlesime, et mis me enam magama ronime, lähme hoopis randa päikesetõusu vaatama. Teadsime küll suurepäraselt, et üksinda ei tohi mere äärde minna, aga meie kuraator usaldab meid ja me teame seda, nii et mis seal ikka, ega me ujuma ei lähe või pahandust ei tee. Läksime jalutasime sutsu mööda ranna äärt ja siis panime lihtsalt teki maha ning istusime ja rääkisime, kuni hakkas liiga külm ja läksime tagasi. Jõudsin kuueks kõik oma asjad kokku pakkida ja pesemas käia ning mõtlesime, et eks viskame siis ise ka silma looja.

Hommikul olid kõik üsna kurbade nägudega. Lõpetasime ilusti laagri, tegime ühispilte ja langetasime lipu. Nii saigi selleks aastaks kõik!

Aga teate mis, ma lähen järgmisel aastal uuesti, ausalt! Naljatame ikka ja alati, et ega me ei piirdu selle laagriga nii pea. Kui me enam laagrisse kui laagrilised ei saa, siis sokutame ennast staapi laagrikasvatajateks. “Abikäsi läheb alati vaja!”- ütles selle peale meie peakorteri juhataja Siivi. No super, mina ei kavatse loobuda, see on liiga südames ❤️ Kaks aastat saan veel käia kui laagriline ja küll ma siis midagi välja mõtlen. Ehk leian kunagi end sealt hoopis meedikuna, kes seda teab 😉

Ma jumadan seda kohta, seda laagrit ja kõiki, kõiki inimesi, kes sellega kuidagigi seotud on!! Eriti aruküla elokaid ❤️❤️ Love u guyss!! ❤️

Arvan nüüd, et aitab küll. Tahtsin küll teha rohkem piltpostituse, aga no, läks nii. Ega ma ju teen blogi ikka kirjutamiseks, mitte piltide vaatamiseks. Loodan, et teile meeldis ja sain teile natukenegi edasi anda seda kõike, mis minu südames sellest laagrist ja ELOst on.

Kallidpaid teile, kohtume varsti!! 💛