Kui…

Kui ma oleksin terve..

Merhaba! Pidime eile koolis kirjutama jutustuse teemal “Kui…” ja mina kirjutasin lühikese umbkaudse jutukese sellest, kui ma oleksin terve. Teema oli nii lai, et ma võtsin esimese mõtte, mis mulle pähe tuli, muidu ma ei oleks suutnud valida. Kirjutada tohtis hästi vabas vormis, mitte kirjandi reeglitega. Kirjutasin seda, mis peas oli ja midagi parandama ei hakanud, esimene tunnetus on kõige kindlam, olen aru saanud, sellepärast ei loe kunagi oma kirjutisi otsast lõpuni läbi. Mõtlesin, et kirjutan selle siia ka!

Kui ma oleksin terve, oleks minu elukvaliteet tunduvalt parem ja mõned minu pisikesed unistused poleks maha surutud. Ausalt öeldes ma enam ei oskaks sellist elu ette kujutadagi, sest see lihtsalt on ja ma olen sellega juba harjunud.

Kui ma olin alles põhikooli õpilane, tuli mulle kord pähe kindel plaan, et kui saan täisealiseks, tahan olla kindlasti veredoonor. Sellest ühest ideest sai väikest sorti unistus, mille täitumist ma väga ootasin. Ühel hetkel jõudis minuni aga reaalsus, et tahan ma seda või ei, aga minust ei saa kungi veredoonorit. See on keelatud. Varem ei olnud ma kunagi sellele mõelnud, et psoriaas on veres ja ilmselgelt ei saa ma anda inimestele haiget ja halba verd. Uurides ja konsulteerides sain aga hoopis teada, et pigem on see keelatud haige heaolu pärast, kuna psoriaas reageerib igasugustele keha ärritamistele ja ägeneb. Kui ma oleksin terve, minust saaks kindlasti veredoonor.

Põhikooli lõpuklassis tuli mulle pähe mõte, et ma tahaksin kindlasti teha tatoveeringu, mille mu vanemad kohe maha laitsid. Küll aga teadsid nemad ja teadsin ka mina, et täisealiseks saades ei ole mul nende luba vaja ning ma saan selle nagunii teha. Saabus aga jälle reaalsus ja hopsti minu teine väike unistus suruti maha. Psoriaasihaigetel ei ole soovituslik tatoveeringut teha, võib, aga see oleks riskantne. Pole seda enda arstiga konsulteerinud, aga muud allikad seda aga näitavad. Kui ma oleksin terve, teeksin ma kindlasti ühe tähendusliku tatoveeringu.

Seoses kogu selle haigusega on mul jäänud veel üks unistus, millele südamest loota – minu lapsed tulevikus oleksid terved. Elu jooksul olen aru saanud, et ei sooviks sellist asja vihavaenlaselegi, veel vähem enda lastele. Reaalsus on aga see, et see haigus on geenides ja levib edasi nii või naa, lastele, lastelastele või lastelastelastele.

Kui ma oleksin terve, ei peaks ma mõtlema sellistele asjadele. Ma ei peaks taluma inimeste pilke ja küsimusi. Ma ei peaks iga päev tõsiselt mõtlema, mida selga panna. Ma ei peaks end erinevate rohtudega ravima, et olukorda leevendada. Kui ma oleksin terve, elaksin täisväärtuslikku elu ja viiksin enda pisikesed unistused täide. Reaalsuses see on, see jääb alatiseks ja sellega tuleb lihtsalt elada ning elu täiel rinnal nautida, ega elu elamata selle tõttu ei jää.

Selline oli siis jutuke, mille eest ma ilusa punase viie välja teenisin. Kirjutasin selle siia alustuseks, sest plaanin sellel teemal teha ühe suurema ja konkreetsema postituse mõne aja pärast, kui olen piisavalt informatsiooni ammutanud. Sissejuhatuseks selline ja üsna pea juba pikemalt ja konkreetsemalt.

Võtke ka kätte ja kirjutage sellisel teemal lihtsalt vabal ajal, pange kogu fantaasia tööle, kindlasti on endalgi huvitav sellise asja peale mõelda.

Selline lühike ja lihtne postitus sel korral. Kallid teile!

Ingely

Advertisements

Õde-venda?

Õdede vahel on õelus.
Vendade vahel vendlus.
Õde ja vend? Kass ja koer?

Merhaba! Jalutasime täna vennaga peale trenni pood, et ma saaksin omale smuuti jaoks banaani osta ja arutasime päris huvitavaid ja samas mitte nii huvitavaid asju. Selle kõneluse käigus tekkis mul idee, et kirjutan teile enda õest/õdedest ja vennast ning meie vahelisest läbisaamisest ja igapäevaelust. Kui vähegi huvitab ja tahad enda suhteid õdede ja vendadega minu omadega võrrelda, siis loe aga edasi!

Alustuseks ütlen ma, et veresugulusega on mul ametlikult üks pisikene kolmeaastane õde Mariiheleen ja noorem 13aastane vend Egert. Millised minu tunded olid siis, kui sain teada, et saan omale venna? Pole aimugi, ma ei mäleta. Ma eeldan, et ma olid rõõmus ja põnevil, aga täpseid emotsioone ma ei mäleta, olin sellel ajal 3-4aastane plikatirts. Millised olid mu tunded, kui sain teada, et saan pisikese õe? Ma hüppasin rõõmust lakke, sõna otseseimas mõttes. Ma tahtsin niii kaua omale väikest õde/venda saada ja kui vanemad lõpuks ütlesid, et jaa, nüüd on see aeg, siis mu süda oli valmis võtma vastu veel ühe armastuse. Ma olin sel hetkel 13, kui meile teada anti ja selle aja emotsioone ja rõõmu ma mäletan nagu eilset päeva. Eriti õnnelik olin siis, kui sain teada, et see on õde, meie pisikene printsess, meie pesamuna. ❤

Millised on minu suhted vennaga? Kohutavad, ausalt, lihtsalt kohutavad. Me oleme reaalselt nagu kass ja koer, me ei tee muud, kui üksteist maha, solvame ja kakleme. Miks? Hea küsimus tõest, teaks ma vaid vastust. Meie maailmavaated on nii erinevad ja pigem käime üksteisele pinda kui naudime seltskonda. Mäletan, et kunagi väikestena saime me super hästi läbi. Olime hästi lähedased ja hoidsime kokku. Ma tõin teda iga päev lasteaiast ära ja kui vanemad olid tööl, veetsime hästi palju aega koos. Võimalik, et sellest see tulnud ongi, et me oleme ära tüdinenud üksteise seltskonnast. Muidugi on vanus selline, et ühel on puberteet täies hoos ja teisel lõppemas, maailmavaated on erinevad. Pole kohti, kuhu me üksteist saatnud pole ja pole päevi, mil me poleks üksteise peale häält tõstnud või solvunud. Nagu väikesed lapsed, ei saa oma tuba jagatud ja asju kompromissidega aetud. Kui meil on mõlemal olnud halb päev, siis võime me üksteisele isegi puldi pärast kallale minna, sest mina tahan oma sarju vaadata ja tema ei jäta jonni ja vahib edasi oma multikaid, hallo, otsige kompromissid üde-vend, aga vot mõnel päeval ma ei taha, vaid hakkangi vaidlema. Elame mõelmad samas toas ja eluaeg on meil tuba pooleks mõtetes jaotatud: sina koristad seda poolt ja mina seda; mina sinu asju maast üles ei võta, vaid viskan hoopis sinu poolele; sinu asjad vedelevad minu poolel, korista ära. Praeguses toas on meil suurepäraselt aru saada, kummal pool elab tüdruk ja kummal pool poiss. Praegu kell 23.53 siin istudes saan ma aru, kui paganama väikeste asjade peale ma leili lähen ja kui kiiresti tekib meil üles tüli nt. prügi välja viimine, väikese õe hoidmine, koristamine, pult, laelamp(ta mingi tahab koopas elada ja ei lase mul valgust nautida), kapis olev ruum, söömine, raha, riided ja nii palju muud. Meie tülid võivad lõppeda tugevate solvangute ja paukuvate ustega, samuti võivad asjad lennata. Kas see on normaalne? Kas ma ei ”armasta” teda? Ei, see ei ole normaalne minu jaoks ja ma loodan lihtsalt, et see on lihtsalt mingi vanusega seotud asi, loodetavasti läheb üle. Ja ma loomulikul ”armastan” teda täpselt sama palju kui teisi lähedasi enda ümber. Lugesin just ükspäev kuskilt, et kuigi vend ja õde ei saa oma vahel läbi, siis tegelikult on nad valmis küünte ja hammastega üksteist kaitsma ja alati aitama. Nii see tegelikult on ka. Ma võin ise oma venna kohta ükskõik mida rääkida, aga kui keegi teine julgeb midagi öelda, siis ma kaitsen südamest. Me vahel saame tegelikult läbi ka, näiteks reisidel või no siis, kui meil üksteisest kasu on või lihtsalt mõlemal hea päev olnud. Okei, tegelikult nii hull ka pole, saame normaalsed inimesed ka oldud ja üksteise abile võib ka enamasti alati loota. Ma saan nelja kuu pärast täisealiseks ja nagu tänapäeva noortel ikka, loodavad nad saada tänu sellele kasu, ka mu venna sõbrad kindlasti. Ma ei osta MITTE KUNAGI nii väikestele ja alaealistele jooki või muud illegaalset ja 100% ei osta ma seda oma enda vennale. Olgu mis ta on, aga ta on minu vend, meil on ühine veri, ta käib mulle närvidele, aga temast peab saama korralik mees, kes hoiab oma tervist ja kindlasti nõrgemat sugupoolt! Tegelikult on ju minu venna ikka ja lahe on teda kiusata ka!

Millised on minu suhted õega? Kolm aastat, käsikäes, üksteist toetamas- sellised on meie suhted hetkel. Loomulikult on meie vanusevahe päris suur, et tülisid loodetavasti tulema ei hakka. Me elame liiga erinevates eluetappides ja ma usun, et see on hea. Minu pisike õde on ausalt kõige armsam ja kallim mulle, ta põselohud, naeratus ja silmad parandavad iga inimese päeva, ausalt. Sellises vanuses lapsed on loomulikult max tüütud ja vinguvad, mis ajab mind vahel niii närvi. Praegu on tal ka mingi tobe korrutamise faas, kus igat asja on vaja 10x üle öelda või küsida. Loomulikult, kui välja ei tee, siis ei lõpeta ta enne ka ära. Samuti on ta metsikult ära hellitatud. Miks? Ei tea küll miks jah. Ta on kõige pisem, mis tähendab, et ta saab 75% emme ja issi tähelepanust pluss saab ta veel 95% minu ja 95% Egerti tähelepanu (kuna üksteisele me vist anname kõigest 5%), mis teeb kokku liigagi palju tähelepanu, kallisid, musisid, mängimisi ja üldist hellitamist. Ups, aga me oleme seda ise teinud, aga selleks need pesamunad ongi ju. Loomulikult minu isa karmi käe all ei jää see pisike plika selliseks, kui ta vähegi aru rohkem saama hakkab, siis hakkab tema suhtumine ka paranema, selles olen ma kindel. Oma õe eest annaksin ma kõik ning teda kaitsen ja hoian ma elu eest. Suurema, vanema, kogenumana hoian ma ta pisikest kätt, kuni see hoidmist enam ei vaja. Siis suunan ma teda õigetesse valikutesse väikese togimisega!

Kas üksiklaps oleks toredam olla? 100% ei. Tore oleks saada kogu vanemate tähelepanu ja kõik muu, mis sellega kaasneb, aga ei. Üksiklapse elu on tohutult igav ja õed-vennad on täiesti teistsugune suhe kui vanemate või sõpradega, see on veel tugevam!

Jah, ametlikult vere järgi on mul üks vend ja üks õde, aga tegelikult on mu elus neiu, kes on siin eksisteerinud nii kaua, kui ma üldse mäletada suudan. See on juba midagi enamat kui sõprus, see on juba õelus ❤ Me oleme üksteise kõrval kasvanud, näinud ära kõik tõusud ja mõõnad ja endiselt tugevalt koos, see on tugev side nagu õdedel. Tülid on ka kerged tulema, aga veel kergemine on nad minema. See käib asja juurde, see et me peale neid tülisid ikka sõbrannad oleme, näitab, kui tugev see side ikka on. Meie vahele on üritatud palju tulla pisikestena ja ka suurematena, aga no ju siis oleme me üksteisele kasulikud. Usaldada, hoolida, hoida- nagu õde. Minu vanemate jaoks on ta kui teine tütar ja minu jaoks on tema vanemad kui enda omad. Läbisaamine tema õdede ja vennaga on mul ka super, nii et pidada neid kui enda omadeks oleks täpselt õige. Eriti hästi saan läbi Kariniga ning teda saab usaldada ja temast ma hoolin ka väga,väga. Minu pisiprintsess on ka tegelikult Kerli pisiprintsess, nii et armastame me teda mõlemad ja mu vennaga saavad nad ka super hästi läbi, paremini kui mina. Tema kodus tunnen end kui enda omas ja minu uksed on alati ka talle avatud. Õde- mitte vereliinipidi, aga südames ❤

Seekord tuli siis selline postitus. Loodan, et teile meeldib ja tekkisid toredad võrdluse momendid. Kuidas teie on õdede/vendadega läbi saate? Keda peate õeks või vennaks?

Kallid teile,

Ingely

Kas fännamine võib muutuda haiguseks?

My biggest fear is not being able to meet them
while they mean the world to me.
-C.C.

Merhaba! Sügisel tegin ma ühe suurepärase ostu, mille üle olen ma megalt õnnelik. Mis see siis oli? Ma ostsin endale piletid Riiga, ED SHEERANI kontserdile, goshh. Ma olen teda ”fännanud” juba pikki aastaid. Hakkasin kuulama üsna ammu, aga niiöelda fännama hakkasin siis, kui tal tuli välja tema teine album ja kolmandaga süvenes see veel rohkem. Kui ma sain teada, et ta teeb Euroopa tuuri ja Eestisse ei tulegi, siis ma olin üsna pettunud, sest teise riiki mingi kontserdi pärast minna tundus natuke mõttetu. Peale pikka mõtlemist ja kaalumist jõudsin ma otsusele, et see võib olla mu viimane võimalus ja ma ei saa seda kasutamata jätta, kuna Ed on öelnud, et kui ta peaks lapse saama, siis teeb muusikakarjääriga lõpu. Igaksjuhuks peab ju seda võimalust kasutama, kui ta juba mulle nii lähedal on. Nii et 12.juuli on sõit Riiga, mu lemmiku kontserdile ja ma oootan seda nii väga!!

ed-sheeran--1617049239-940x600

Ma pole varem eriti kedagi niimoodi hullult fännanud, nagu praegu Ed-i. Ikka on olnud erinevaid lauljaid ja bände, kes väga meeldinud on ja kelle muusikat eelistanud, aga praegu on natukene teistmoodi. Kui mulle keegi või miski väga meeldib, siis ma väldin teisi ja nii on ka muusikaga, kui ma parasjagu ei kuula türgi või hispaania keelset muusikast, siis enamasti kuulan Sheeranit. Loomulikult ma kuulan ikka muud ka ja mu playlistid ei koosne ainult neist, aga need jäävad ikka põhiliseks. Ära tüdinedes kuulan vahelduseks youtubest järjest jooksvaid pop-hitte või Eesti muusikat ka ikka.

Mulle on aegade jooksul meeldinud sellised lauljad/bändid: One Direction, Bruno Mars, Pink, Miley Cyrus, Maroon 5, One Republic ja muud. Kunagi ei ole see aga välja kujunenud selliseks hulluks fännamiseks. Ja, ma olen nende pilte omale taustakaks pannud ja võib-olla albumi ostnud, aga aja jooksul on see üle läinud. Sheeraniga on asi aga natuke naljakam ja ”fännilikum”. Mul on kodus fotosein, millele ma olen ilmutanud temast pilte, mul on aliekspressist tellitud särk, pusa, seljakott ja korpused ning olemas on ka kaks viimast albumit. Lisaks on mul telefonis taustapildiks enamasti alati kas temast või tema laulude sõnadest pilt. Kusjuures praegu vaatasin, et hetkel ei olegi imekombel. 😀 Nüüd lähen ma veel tema kontserdile ka ja loodetavasti saan sealt midagi päris tema merchi osta vms, mis oleks päris lahe!

Vahel ma mõtlen, et kui imelik on olla mingi inimese fänn, keda tegelikult reaalses elus ei tunne ja kõik mis temast tead on tänu internetile ja sotsiaalmeediale. Olen juhtunud lugema uudistest või kuulma kuskilt, kuidas hullumeelsed fännid ahistavad oma iidolit, ronivad talle koju ja jälitavad tänavatel, saadavad hullumeelseid kingitusi ja kirju ning oleksid valmis kõike tegema, et kuulsus nendega mingitki kontakti looks. Eee? Selliseid jutte kuuldes paneb mõtlema, et kas fännamine peakski olema midagi sellist? Ollakse valmis andma kõik, et saada kellegi merchi või kuhu iganes tema kotntserdile, vahet pole kui kalliks see läheb? Ei no kui raha on ja tahtmine nii suur, siis muidugi, käigu kasvõi kõikidel tuuridel, aga kas selline ahistamine ja privaatsuse rikkumine liiga julmaks ei lähe juba? Kas sellist meeletut fännamist ei võiks juba nimetada mingit sorti uueks haiguseks? 😀

Fanatic-GFX.001.jpg

Eelnevat lõiku silmas pidades tekib mõte, et ma vist ei ole ikka see ”päris” fänn, sest midagi sellist ma ei teeks kunagi ja ma ei tunne selle järgi mingit vajadust ka. Mulle meeldib see muusika ja see looming, mis temast tuleb, mitte ei vaja ma mingit tähelepanu tema poolt. Jaa muidugi oleks lahe omada pilti oma lemmiku lauljaga, aga kas sellepärast nii palju vaeva näha ja rumalusi teha on ikka mõtet, ma ei usu. Lihtsalt minu arvamus. Inimene peaks saama oma privaatset elu nautida, tore oleks kui seda väljaspool oma kodu ka, aga kodus kindlasti, nii et ärge uurige oma lemmikute aadresse ja ärge minge neile lambist külla. Ma muidugi ei tea, kas Eestis midagi sellist tehakse, aga ma loodan, et nii julmalt mitte ja meie kuulsustel on siiski oma privaattsoon olemas ning fännid on lihtsalt armsad kuulajad/lugejad/vaatajad. Aaa, ma nüüd ei mäleta, kus ma täpselt seda nägin, kas Miiu video premieres või tema laivis, aga keegi ütles midagi sellist, et ta tahaks talle külla minna, mis tundus mulle natukene naljakas ning keegi küsis seal kunagi, et Miiu võtaks ta enda laspsehoidjaks, mis hakkas mulle ka kohe silma. Mõned inimesed on ikka natukene naljakad, aga eks igaüks ongi omamoodi.

Kust kohast läheb üldse õige fännamise piir ja milline on normaalsus? Mis asi on üldse normaalsus? Eks see on kõigile erineva ja igal ühel enda teha. Minule aga meeldib väga Ed ja ma ei jõua juulit ära oodata. Lisaks Edile olen ma siis ”fänn” ka Türgi lauljale nimega Gökçe Bahadır ja mõningad Hispaania omad meeldivad ka. Eks tegelikult neid kelle laulud meeldivad on palju, aga enda arust olen ma ikka põhiliselt Sheerani fänn.

Kas teie fännate kedagi? On elu jooksul olnud selliseid, kelle pilte on terve sein täis? Kuhu maani on teie arust fännamine normaalne?

Seekord siis selline postitus, loodan, et meeldis ja rääkige kaasa!

Teie Ingely

Minu loominguline pool

Art is not what YOU see,
but what you make OTHERS see!

Merhaba! Ma olen jälle kadunud olnud, nagu mul kombeks on saanud või mis? Küll aga olen ma ise seda meelt, et parem hilja/harva kui mitte kunagi eks. Siin ma siis jälle olen ja näitan teile täna sutsu rohkem pilte kui tavaliselt. Või no mul on muidu ka postitustes ilustreerivaid pilte, aga seekord on need pigem must have, sest ilma oleks see väga sisutühi. 🙂

Olen alati nautinud joonistamist, sodimist, maalimist, kirjutamist, lugemist ja muud mis on mingilgi moel loominguga seotud. Minu kirjutamisalane looming on see, mida te hetkel loete ja loodetavasti viib see arenemine ja kogemus siin mind minu unistuseni lähemale ehk kirjutada ühel hetkel raamat. Praegu ei näe ma endas veel midagi erilist, millest võiks midagi head kokku panna, aga ehk eluülikool ja kogemused viivad sellele aina lähemale. Kord tuli mulle aga mõte, et aga äkki alustuseks teen ühe toreda lasteraamatu, mille ma tegelikult oleksin võinud oma 11nda klassi uurimistööks teha, aga ei tulnud õigel hetkel selle peale. Sellist fantaasiat võib minu peast juba leida küll, mis lastele huvi pakuks või õpetusi jagaks, eks elu näitab!

Joonistamine on mulle pisikesest peale meeldinud ja ma pole seda otseselt kunagi ära lõpetanud, aga samas ei ole teda ka niimoodi arendanud, et sealt midagi hullult ilusat sünniks. Minu teemaks ei ole inimeste või elu joonistamine, pigem meeldivad mulle mustrid, kalligraafia, taimed või sellised multifilmilikud esemed ja olendid. Varem võtsin ma kätte paberi ja joonistasin sellele midagi, enam ma nii ei toimi. Mul on pisike käekiri ja ka joonistamisstiil, midagi suurele paberile suurelt teha on minu jaoks raske, pigem midagi pisikest ja mida pisem paber seda kindlamalt ma end tunnen. Nii olengi ma enda jaoks avastanud kaartide tegemise. Tänapäeval ei ole need enam midagi erilist, kaart on viimane asi, millele inimene tähelepanu pöörab ja lõpuks lendab see ikka prügikasti, aga see rahulolu, mis ma alati sellest saan, meeldib mulle endale ja ma arvan, et see on ikka esmatähtis, mis sellest edasi saab ei ole enam minu pärusmaa. Mõned näited teile, mida ma teinud olen ja millest pilt on säilinud:

Viimasel ajal olen aina rohkem hakanud mõtlema, et tahaks kalligraafiat õppida, see tundub minu jaoks nii huvitav ja avaks paljud uued uksed mu kunstimaailma. Kindlasti võtan selle kord tõsisemalt ette ja siis räägin sellest teile ka.

Üheks minu eelmise aasta suureks avastuseks oli hiina maal, mille ma võtsin meie koolis endale lisakursuseks ja mis meeldis mulle nii-nii väga. Meie pildid olid Tallinnas Kullo galeriis üleval ja see on ks uhke tunne. Kindlasti olen ma sellest ennegi siin rääkinud, aga meeldetuletuseks mõned pildid ka:

Jättes kõrvale kõik, mis on seotud paberiga, siis olen ma nagu tavaline tüdruk, kellele meeldib väga mängida värvide ja võimalustega ka näos või mujal keha peal. Iga asi vajab harjutamist ja seda ka minu meigikunst, aga kindel on see, et esimese eelistusena võtan kätte paletti ja meigipintsli kui paberi ja pliiatsi. Näkku joonistada on tunduvalt, tunduvalt raskem kui paberile, aga see on palju huvitavam ja proovile panevam. Oman instagramis meigilehekülge @ingelysmakeup ja olen liige sellisel instakontol nagu @makeupcreation2, kus on peale minu veel 6 andekat noort tüdrukut, kes end meigi osas proovile panevad, nii et visake kindlasti pilk peale, kui teid vähegi huvitab. Mõned pildid jällegi:

Viimase loomingulise asjana, mis mulle teha meeldib, tooksin ma välja pildistamise. See ei ole asi, millele ma igapäevaselt mõtlen ja mis mind kõige rohkem kutsub, aga vahel meeldib mulle mõne klõpsu teha. Võib-olla on see kõige lambisem asi/koht, aga läbi kaamerasilma võib ta väga lahe välja näha. Kõik mu pildid on alati tehtud mu telefoniga, sest need pole kunagi ette planeeritud. Mõned täiesti lambised aga toredad jäädvustused teilegi siia:

Seekord tuli siis selline postitus, loodan, et saite siit miskit huvitavat ehk teada ja võib-olla leidsite ka midagi ilusat enda meele järgi. Loomingulisus ja fantaasia on ühed toredad asjad ja igal ühel on see kuskil peidus, mõni kasutab, mõni mitte.

Ilusat algavat kevadet ja suured kallid teile!

Ingely

2019

Ära loo oma eesmärgid aasta alguses,
järgi neid kogu aeg, iga päev, iga aasta!

Merhaba! Eelmises postituses tõin välja enda jaoks tähtsaid asju aastal 2018 ja neid erinevates kategooriates, et eelnev aasta ikka ilusasti saadetud lõpuks saaks. Nüüd kui see sai tehtud, lähme uue aastaga edasi. Tänase seisuga on esimene kuu aastast 2019 läbi ja ma alles nüüd räägin oma selle aasta plaanidest, natuke hiljaks jäänud või mis? Aga kui olete pikaajalisemad jälgijad, siis teate, et minu puhul on see täiesti tavaline.

Täiesti ausalt võin öelda, et ma ei ole endale varem kunagi aasta alguses mingeid kindlaid eesmärke seadnud, sest olen alati olnud arvamusel, et kõik, mis ma ära teha tahan, ma enamasti teen ja igal aastal seada kindlaid punkte on tüütu ning kui paljud teist tegelikult ka neid jälgivad?? Alles siin naersime Anettaga, et jaanuari alguses oli peeglisaal zumba ajal rahvast pungil, kuid mida nädalad ja kuud edasi, seda vähemaks hakkab jääma ning käivad ikka need põhilised, kes tavaliselt alati kohal on. Arvata võib, et need “uus aasta, uus mina” lubadused unustati üsna pea. Küll aga vaatasin juhuslikult youtubest ühe eesti neiu videot (Triinu Klein) ja tema tegi endale 2019 aasta dreamboardi, ma mõtlesin, et ma tahan ka teha endale mingi plakati, mis mul riiulil seisab (kui ma raami ümber ostan, praegu on seina peal) ja kui sinna pilgu peale viskan, siis meenuvad väikesed unistused ja eesmärgid. Otsisin internetist erinevaid pilte, mis kuidagi kaudselt mulle minu eesmärke, unistusi ja huvisid meelde tuletaks, aga mis otseselt ei ütle, et vot sa PEAD sinna punkti jõudma. Seletan ka teile veidi, tahate?

⤵️Mm ma arvan, et see pilt ei vaja seletust. Täpselt need sõnad peaksid teid kõiki kummitama. Ärge andke alla seni, kuni olete päriselt rahul.

“Ära lõpeta, kuni sa oled uhke”

⤵️Minu jaoks tuletab see pilt mulle meelde, kui väga ma armastan teha kingitusi ja üllatusi enda lähedastele ning et ma seda kindlasti, kindlasti ei lõpetaks ja ehk prooviksin veel rohkem end ületada. Ma tahan lihtsalt jätkata midagi, mis mulle nii väga meeldib ja nii palju mõtteid jookseb juba peas ringi.

⤵️Ma tahaksin nii väga vanemate juurest välja kolida ja iseseisvuda. See pilt on selleks, et tuletada mulle meelde, et ma ikka-ikka püüdleksin selle poole. Jällegi, et ma jätkaks, kuna oleme Kerliga juba väga palju kortereid ja töökohti vaadanud, me ei anna alla, ikka ja rohkem sellele unistusele lähemale!

⤵️See on esimene pilt, mis näitab ühte kindlat sihtpunkti- Ed Sheerani kontsert. Ma olen sellele juba nii lähedal, pilet on olemas ja üle jääb ainult õiget kuupäeva oodata. 💙

⤵️Minu pisikene õde on mulle kõige, kõige tähtsam ja ma tahan alati ka edaspidi olla tema jaoks 100% olemas. See on ja jääb piirideta armastuseks!

•Teisest küljest näitab see minu püüdlemist tervishoiuga tuleviku poole.

⤵️Mul täitub sel suvel 18nes eluaasta ja ma tahan, et sellest tuleks üks meeldejääv päev, kuna see on suur muutus elus, see lükkab lapsekese iseseisvamasse maailma, tahan ma seda või ei. Tahan võtta uue eluaasta vastu inimestega, kes on mulle kallid. 🙂

⤵️Panen need kaks pilti kokku, kuna ma täpselt ei oska teile seletada, mis need mulle meelde tuletavad. Äkki seda, et elu tuleb võtta vabalt ja stressita. Samuti tahan ma püüdelda ilusama keha poole, pilt seina peal motiveerib? 🙂

⤵️Ütleb juba kõik eks? Ma usun, et ei vaja seletamist. Suur süda lihtsalt trennile, mis võitis mu südame!

⤵️Mu vend arvas, et see pilt tähndab tervislikku toitumist, mis ei ole muidugi üldse vale, kuid eelkõige pean ma kehtestama rutiini hommikusöögi söömisega, sest ma ei ole juba vähemalt 4 aastat koolipäevadel hommikust söönud. Mingi tark inimene on aga öelnud, et hommikusöök on päeva tähtsaim osa, vot.

•Blogi? Bloggija? Jätkan? Järjepidevus? Kummitavad mind iga päev, eks elu näitab.

•Olen elost saanud oma praeguse elu toredaimad mälestused. Ma olen elokas nii kaua kui saan ja kui enam ei saa, siis tegelen sellega edasi muul moel, aga ma ei lõpeta.

•Jäädvustada imelisi hetkeid on tore, sest veel toredam on nendele pärast tagasi vaadata. Ma pean seda natukene parandama, kõik tore, huvitav ja teistsugune tuleb meenutamiseks pildistada.

•Kooli kõrvalt on ehk vahel veidikene raske meeles pidada lähedasi. Ma tahan veeta rohkem aega oma sõprade ja perega, mitte ei jäta neid kiire elu kõrvalt unarusse.

⤵️Mul tulevad kevadel üleminekueksamid ja uurimustöö kaitsmine. Tahan nende jaoks pingutada ja läbida nii, et oleksin ise oma tulemustega rahul.

⤵️See on minu elu moto ja minu blogi süda. Võtan seda iga päev endale kui meeldetuletust.

⤵️Hetkest, mil ma hakkasin kanal2-est vaatama Türgi draamasarja Stileto Vendeta, on saanud Türgi minu vaieldamatult lemmikuks sihtkohaks. Naljakas, et ma pole seal kunagi käinud, sest mul on tunne, et enamus on. Igatahes tahan ma teada rohkem Türgi kultuurist, minna sinna riiki ja õppida seda keelt(mida ma iseseisvalt juba teen) ❤️ Samuti on mulle hakanud nii väga meeldima türgikeelsed laulud!

⤵️Eelmisel pildil rääkisin, kui väga ma armastan Türgit, siis see pilt näitab seda, et ka Hispaania, hispaania keel ja muusika on olnud juba pikalt minu südames ja mida rohkem ma kuulan, uurin, näen, seda rohkem tahan ma sinna minna.

⤵️Türgi keel- minu suurimaid eesmärke!

“Mul on palju sõnu. Seda ma ütlen.”

⤵️Raamatud, raamatud, raamatud! Ma olen alati armastanud lugemist vabal ajal, aga nüüd olen ma sellest nii kaugenenud. Nii palju peab lugema kohustuslikku kirjandust, et mul ei ole tuju midagi muud lugeda, seda tuleb parandada! KINDLASTI!

⤵️Hooli teistest, aga jäta sutsukene armastust ka iseendale. Keegi teine ei saa sind armastada, kui sa seda ise ei tee! 💛

⤵️Esimese asjana arvate kohe, et see pilt peaks olema seotus sügisega? Tegelikult üldse mitte. See on vahtraleht, ma loodan, et suvel on vahtraleht ka minu auto küljes, kui ma ringi vuran! 💛

⤵️Alati on nii palju vaja teha, et ma leian vabandusi, miks neid mitte teha. See on lause, mida ma enda kõrvu kõlama vajan! Kõige suhtes, õppimise, trenni, tervislikkuse ja muud ja muud.

⤵️Suvi on vaba aeg elus, mida tuleb nautida nii kaua, kui veel saab. See lause oleks mõte paugupealt tulnud seiklustele sõprade, pere või lähedastega. Mida rohkem ringi käia, olla ja näha, seda rohkem on mälestusi, millele hiljem tagasi vaadata eks? Tahan luua sel suvel hästi, hästi palju mälestusi ❤️

Kõikidest nendest piltidest ja mõtetest panin ma kokku ühe suure plakati, mis seisab nüüd minu kirjutuslaua kohal ning ma näen seda iga päev. Ma arvan, et kui asjad on silme ees, siis on neid raskem unustada või eemale tõugata, see oligi minu jaoks selle eesmärk. See plakt ei ütle mulle, et vot, nüüd sa pead ja nüüd nii sa teed, vaid pigem meenutab, mida ma tahan ja kuhu jõuda!

Saite aimu, mida minu aasta mulle tooma hakkab? Tore, ma hoian teid asjadega kursis, ma luban 💛

Kallid teile!

Ingely

Minu 2018 aasta TOP

Vahutavat õllevaati,
head ja lahket jõulutaati,
aasta lõpp- see kaunis olgu,
aasta uus- veel parem tulgu!

(Heii!! Täna on juba aasta viimane päev ja ainult loetud tunnid on aasta vahetumiseni jäänud. Sellest annavad märku pikad-pikad snapi- ja instastoryd, mida enam ausalt vaadata ei jõua, aga tore on näha, et inimestel on tore aasta olnud, mul on ka!!)

Kirjutasin selle alguse 31.detsembril ja tahtsin ka sel päeval selle postituse avalikustada, aga midagi tuli vahele ja sinna ta jäi. Täna on 31.jaanuar?? Ma olen vahepeal midagi siia postitusse kirjutanud, aga kunagi pole valmis saanud, ma teen selle nüüd lõpuks ära. IMELIST JÄTKUVAT AASTAT TEILE!!! Loodan, et teie 2019 on kordades imelisem, kui oli 2018! Loodan, et eesmärgid, mis endale seadsite ja unistused, millest unistasite said aastal 2018 täidetud ja uueks aastaks on uued plaanid paigas!

Vana aasta tuleb ilusti ära saata ja kuidas ma saan muud moodi rahulikult uuele edasi vastu minna, kui ei ole teile ülevaadet oma aastast andnud?? Kuidagi peab ju selle vähese blogimise vabandama eks. 2017 aasta lõpus kirjutasin ma teile oma aasta iga kuised sellised kuldse sündmuse, aga 2018 aasta lõpetamiseks tahaksin ma natuke teistmoodi seda teiega jagada. Lugesingi siis Triinu-Liisi blogi, kus ta pani kirja oma aasta TOP asjad erinevates kategooriates ja ma mõtlesin samuti midagi sellist teha. Panin kirja mõned kategooriad ja annan teile ülevaate siis oma TOP-idest. Loodan, et teil on huvitav, sest mul endal on küll huvitav aastale tagasi vaadata! ❤️

AASTA ÜRITUS

Ma mõtlesin selle kategooria peale nii kaua, sest ega ma ju mingil suurel vingel üritusel ei käinud kah. Küll aga oli tohutult vahva meie enda Aruküla kohvikutepäev, kus me oma pisikese seltskonnaga ka enda kohvikut juba teist aastat järjest tegime ja see oli üks kirjeldamatult võrratu kogemus. Me nägime toitude, dekoratsioonide ja endiga nii palju vaeva, et siis näha, kuidas inimesed tulevad ja on positiivselt meelestatud ning neile päriselt ka meeldib see kõik, mis me tegime, vot see on kirjeldamatu rõõm. Loomulikult ei saaks see olla nii imeline ilma selle õige seltskonnata ja loomulikult ilma Leenata me seda asja teha ei saaks. Ma arvan, et see oli minu aasta TOP üritus. Me nägime vaeva ja see vaev sai positiivsete inimestega tasutud.

AASTA FILM/SARI

Ma ei ole suurem asi filmide ja sarjade vaataja, millegipärast mind ei tõmba eriti kinno ja arvutist filme otsima. Ma vaatan küll, kui tuju tuleb või tundub, et telekast tuleb midagi huvitavat, aga selline hull fänn ma sellisele asjale pole. Sel aastal sai paar korda Kerli, ta õe ja ta õe poisiga kinos käidud ja nende valitud filmid oli tõsiselt head! Näiteks meeldis mulle väga “Esimene patupuhastus”, mida ausalt soovitan teilgi vaadata ning eloga käies vaatasime filmi “Mängudeõhtu”, mis oli samuti päris huvitav film. Minu aukohase aasta TOP-i vääriline on aga hoopis üks sari, millele ma kogu aeg mõtlen, millest ma olen oma sõbrannadele liiiga palju rääkinud ja mille ühtegi osa ma pole vahele jätnud. See on Türgi draamasari, mis kanal kahelt igal argipäeval jookseb ja oh my, kui väga ma seda armastan. Ma olen alati telekast neid mehhiko seebikaid jälginud ja need oon mulle alati meeldinud, aga Türgi omad on juba tase, eriti see uus – “Stileto Vendeta”. Ma ei plaaninud seda vaatama hakata, ühel päeval ta lihtsalt jooksis mul telekast, mingi kolmas osa vist ja siis ma mingi hetk juba vaatasin seda ning nii see juhtus. Ma ei ole ühtegi osa vahele jätnud, ma olen youtubest selle sarja türgi keeles ette vaadanud ja see on minu meelest nii huvitav ja mul lihtsalt pole sõnu, kui väga ma seda armastan. Ups!

Ufak Tefek Cinayetler

AASTA ILUTOODE

Mulle meeldib väga meiki teha ja mulle meedlib meiki osta ja kindlasti ma ostsin 2018 aastal palju uut ja huvitavat, aga minu aasta TOP ilutoode ei ole seekord üldse kahjuks meigitoode. Selleks on minu kõige lemmikum lõhn. Mul on endal imelik seda kirjutada, kuna ma olen alati olnud see inimene, kes ei salli lõhnaõlisid enda peal, aga nüüd olen ma leidnud ühe, mis mulle väga meeldib. Selleks on Escada- Sorbetto Rosso. Mul on hetkel kasutusel juba teine pudel ja mulle meeldib see tõesti niiniii väga.

AASTA LAUL/MUUSIKA

Minu vaieldamatud lemmikud laulud on olnud juba aastaid enamasti kõik Ed Sheerani laulud ja see ei ole ka muutunud, küll aga oma aasta TOPi tahan ma panna midagi teistsugusemat. Mainime ära, et ma ei ole eriti suur muusika kuulaja, on aegu, kus ma kuulan iga päev ja on aegu, kus ma näiteks kuid ei kuula üldse. Mitte, et mulle ei meeldiks, meeldib küll, väga, aga muusika ja laulud tõmbavad mind kohe tantsima või kaasa laulma ja ajavad mõtted laiali, aga enamus ajast minu päevast ei ole see sobilik. Olen enda jaoks leidnud, et muusika kuulamine õppimise või blogi kirjutamise ajal on rahustav, aga jällegi ei saa ma kuulata pop laule, mis kaasa tõmbavad. Varem kuulasin ma sel ajal klassikalist muusikat, aga olen sellest tüdinenud. Kui ma aga sõnadest aru ei saa, siis ei saa laul minu mõtteid minema ajada? Kui ma kuulan midagi uut, siis ma ei ela nii väga sisse. NÜÜD kuulan ma i-g-a kord õppides, kirjutades, mõeldes vms teistes keeltes laule ja välja on kujunenud minu lemmikud- Türgi ja Hispaania. Oma 2018 aasta TOPiks loen ma Göçke Bahadır-i laule, mis on saanud selle aja jooksul lemmikuteks. Kusjuures see sama naine näitleb minu lemmikus Türgi draamasarjas, millest teile eelnevalt rääkisin.

AASTA INIMENE

Raske on tuua välja ühte ja ainsat inimest, väga raske. Loomulikult on mulle väga tähtsad mu vanemad, kes alati toetavad ja suunavad ning ka erinevad sugulased ja peretuttavad. Rääkimata kallitest sõbrannadest, kellest eriti tooksin välja muidugi enda eluaegse sõbranna Kerli, kes on alati olemas ja alati hoolib. Tülideta me ei saa, aga eks vahepeal peab vaheldust ka olema eks. Hea on teada, et on olemas keegi, kes on olemas nii head kui halvas ja alati abiks. ❤️ Ma olen ikka ja alati öelnud, et ta on tükk, milleta ma enam ei töötaks. Küll aga selleks päris aasta inimeseks enda jaoks, tahan ma pidada hoopis oma pisikest ja kullakallist õde. Miks? Tema on minu kunagine suurim soov, mis täitus ja mis teeb mind iga päev aina õnnelikumaks. Ta on selle aasta jooksul nii palju kasvanud ja õppinud, et temaga rääkimine on nii armas ja naljakas. Ta tuleb mu juurde kui olen kurb ja rõõmustab koos minuga, kui olen õnnelik.

AASTA SAAVUTUS

Mõtlesin pikalt ja jõudsin arusaamale, et oma kõige suuremaks saavutuseks võin lugeda autokooli minemist. Ma olen pikalt-pikalt mõelnud, et tahaksin oma 18ndaks sünnipäevaks juhiload kätte saada ja sellest on saanud unistus. Aasta lõpul võtsin end kätte ja astusin selle esimese ja kõige suurema sammu ühe unistuse poole. Valisin autokooliks Zebra autokooli ja olen praeguse hetkeni oma valikuga väga rahul. Teooriatunnid on kõik arusaadavad ja üks nädal on veel neid jäänud. Sõidutundi pole veel jõudnud, aga teen selle kõige hirmsama sammu ka üsna pea ära. Loodan, et saan hakkama ja augustis saab juba ise ringi vurada. Ikka ja alati unistuste poole!

Ja teate rohkem ma ei suutnudki mingeid kategooriaid välja mõelda, mainin veel ära muidugi kõik sünnipäevad, tripid, elo laagrid, kokkusaamised, töökogemused ja muud sellist, mida olete ehk varem blogist lugenud ka. Uuel aastal uue hooga? Ma proovin, tõesti proovin.

Huhhh ja saingi selle postituse LÕPUKS kirjutatud. Tervelt kuu võttis aega, aga parem hilja kui mitte kunagi, eks?

Kohtume järgmises postituses, mis ma loodan tuleb üsna varsti, sest mõtteid keerleb peas palju-palju.

Seniks kallid teile!

Ingely

Jõulud 2018

I wish we could put some
of the christmas spirit in
jars and open a jar of it
every month.
-Harlan Miller

Heii!! Täna on 30.jaanuar, mis tähendab, et aasta 2018 saab kohekohe läbi ja selle aastased jõulud on samuti mööda läinud. Mõtlesingi täna vahelduseks natukene kirjutada ja millest siis veel kui jõuludest. Panen kirja üleüldist juttu jõulude kohta ning siis räägin täpsemalt, kuidas minul nad möödusid. Sobib? Ma loodan küll 🙂

Mis teile üldse jõulude juures meeldib ja kuidas endale jõulumeeleolu tekitate?
Mulle näiteks tohutult meeldivad küünlad ja minu meelest need loovad tuppa nii mõnusa õhkkonna. Meil koolis ka mõned õpetajad põletasid küünlaid ja tunnis oli kohe märgatavalt mõnusam istuda. Mul praegu ka riiulil küünal põleb ja tuba on head lõhna täis. Niii mõnuuus!! Teiseks on minu vaieldamatult lemmikud mandariinid. Ma ei saa aru inimestest, kes neid ei söö või kas on üldse olemas selliseid inimesi?? Ma loodan, et mitte, sest no niii head on. Eile sõin, korvis oli kahte erinevat sorti ja ma hakkasin mõtlema, et kes see tarkpea sinna sisse kivid pani, niimoodi on küll halb süüa. Minu arust võiksid mandariinid meil aastarinselt müügil olla ja ma ei tüdineks neist ära, ausalt!! Kuid siis ei tekitaks nad ju jõulutunnet? Las nad ikka olla see detsembri teema ❤️ Jõulumuusika igal pool ajab inimesi närvi, mind mitte. Las nad mängivad kord aastas, kasvõi samad laulud, meenutabki eelmise aasta mälestusi! Piparkooke teeme me jõulukuul korra vähemalt kindlasti, aga nali on see, et meil ei ole väga nende sööjaid. Teha on muidugi tore, aga jäävad päris pikaks ajaks lihtsalt kaussi kaunistama, kuni keegi külla tuleb, kes neid armastab 🙂 Tuba mulle samuti meeldib kaunistada, sel aastal ostis emme mulle isegi oma isikliku mini kuuse, mida ma ammu saada tahtsin. Tulukesed ja lumehelbed on samuti igal aastal must have asjad meie kodus 🙂❤️

Muidugi ei saa ma mainimata jätta kingituste tegemist, sest olgem ausad, et iga aastaga lähevad need inimeste jaoks aina tähtsamaks, mis on loomulikult kahju, aga üle kõige armastan ma nende tegemist. Kuna ma ise otseselt raha ei teeni, vaid saan sellist taskuraha või nii, siis peale jõule puhub rahakotis tuul, aga vähemalt on kingitused tehtud. Teeme igal aastal Egertiga vanematele kahe peale kingituse, sest nii on endal kergem. Tavaliselt teeme kummalegi kingi, kuid sel aastal otsustasime ühise teha, kuna mida aastad edasi, seda keerulisem on neile midagi välja mõelda. Ostsime kingitus.ee letist neile kahepeale sushi sööma minemiseks krediiti, saavad omale ühe mõnusa õhtu kord lubada. Õele kinkisime lasteraamatuid, millega tema keelt ja arengut veidikene aidata, parem kui lihtsalt mingi mänguasi, mis paari päeva pärast nurka seisma jääb. Vennale ostsin ma 15pakki neid pisikesi pauguteid, hernepomme ja muud, kindla peale minek, kuna teadsin, et need on alati meelepärased.
Kerlile tellisin musta riidestkoti kirjaga ”Pea püsti, printsess, muidu kukub kroon maha”, ma eeldasin, et see meeldib talle kuna must värv on ta lemmik, ta armastab riidest kotte ja tahtsin lihtsalt sellist motiveerivat lauset. Tegin juurde kaardi ja pildi ning panin šhampuse, väga armas tuli mu meelest. Eleriinile kinkisin mõned nyx-i meigiasjad, sest ühel tüdrukul ei ole meiki kunagi liiga palju. Anetta oma jätsin ma natuke hiljapeale ja päris seda ei saanud, mida tahtsin, aga panin näomaski, teed, mandariine ja šhampuse lõpuks pakki ja ise jäin täitsa rahule, armas. Taisiga me kokku küll ei saanud, aga saatsin talle pakiga ühe pleedi, suure paki küünlaid, harilikud pliiatsid, näokoorija ja kaardi.

Vaheaja esimesel laupäeval saime kokku vanade klassiõdedega, et minna koos sööma ja muljetada koolist ning muidu elust. Otsustasime ka omavahel kinke teha, panime paika lihtsalt hinna ja leppisime kokku, et keegi ei tee kellelelegi kindlale vaid lihtsalt loosiga võtame. Ma panin kaks kangasnäomaski, kätekreemi ja märkmepaberid. Minu õnn naeratas mulle ja sain hunniku uusi kõrvarõngaid ja üüli armsas unicorni pakendis huulepalsami ❤️ Tore oli jälle kõiki näha, meenutada ja jutustada!

Jõululaupäev on meie peres enamasti samasugune. Hommikul algab kibekiire toimetamine, koristamine ja söögi valmistamine. Tuba on alati nii head lõhna täis, mmmm!!! Lauale vaaritab issi erinevaid salateid (sel aastal makaroni, oa-singi ja seene), terve päeva veedab ahjus suur tükk sealiha. Ega jõulusöök ei ole õige ilma verivorstide ja kapsata, ka need ei puudu kunagi me laualt. Keedetud saavad ka kartulid ja rulli keeratid singirullid, mmm mu lemmikud!!! Valmis vorbitakse täidetud munad ja muud vahvad kandikud. Lõpuks lauda istudes on laud kuhjaga toitu täis, aga nagu kiuste ei jõua ma kunagi sel päeval palju süüa. Sel aastal olime ainult oma perega, mis oli nagukene võõras, aga samas nii mõnus ja rahulik, nagu jõulud olema peavad. Tavaliselt on meil külas ka mu onu oma naise ja lapsega, aga kuna üsna pea on meie suguvõssa lisa sündimas, siis sel korral nad meile ei tulnud, küll aga veetsime ühe õhtu hoopis nende juures enne pühi.

Ma tahaksin öelda, et kingitused ei ole jõulude ajal üldse tähtsad, aga kui nad ikka seal kuuse all on, siis ega ju uudishimu ei vaibu. Nii tore on näha rõõmu pereliikmete silmades, kui kingitusi avatakse. Eriti armasad olid Mariiheleeni kilked ja ohked ja need säravad silmad 😇❤️ Mina sain jõuluvanalt meigiasju, mida ei saa olla kunagi liiga palju,ponidega tassi ja oma lemmikulemmiku Escada lõhna 💛💛

Kerlilt sain ma The Body Shopi maasikalõhnalise komplekti, millega end nendel talvekuudel hellitada, ta ema kootud villased soki (mis on mu vaieldamatult lemmikud asjad) ja šhokolaadi, mis mult ära rööviti. Eleriin kirjutas riidest kotile Ed Sheerani laulusõnad, mis on mu lemmikud ja pani sisse küünla, komme ja seepe. Anetta kinkis kinkekomplekti, kus on kätekreem ja huulepalsam ja see on praegu nii õigesti läinud kingitus, kuna mul just viimasel ajal on tulnud igasuguste kehatoodete kasutamistuhin, niii meeldivad!! Pakis oli veel kommi ja mini meigisvammid, mis on mul juba kasutuses 💛 Taisi paki sees oli lumekuul, küünal ja mu lemmik-Redbull!!! Küünal on mul kahjuks juba põletatud ja jook joodud, aga minu elu esimene lumekuul kaunistab riiulit 😇 Ja üllatuseks sain ma Triinilt kingiks šhokolaadi ja üli ilusad teeküünlad, ise ei olegi saanud talle kinki veel anda.

Mul on olnud sel aastal imelised jõulud. Ma olen saanud aega veeta nii paljude kallite inimestega ja see kuu oli nii mõnus ning armas!! Ma ootan juba väga, mida järgnevad jõulud toovad!!

Teie aga olge ka igapäevaselt head ja toredad inimesed, aidake abivajajaid ja hoidke lähedasi kõvasti enda lähedal!! ❤️

Kallistan kõiki!!

Ingely