Aitäh 2019! Tere tulemast 2020!

Mis meist saab? Kuhu edasi?
Aeg on antud ja võetud me käest.
Millist teed käid? Kuhu rada viib?
Aastal kaks tuhat kakskümmend näen.
-Laura Põldvere

Merhaba ja imelist uut aastat teile mu armsad! Kuhu jäi minu blogmas, kas ma tõesti ei saanud sellega hakkama? Jaa, tegelikult ma tundsingi, et ma ei saa sellega hakkama. Niigi olid mõned postitused juba ilmunud valel päeval ja otsustasin lihtsalt, et mingit jama ei ole mõtet ajada. See mille ma avaldan, peab mulle endale meeldima ja uskuge mind, ma olen üsnagi enesekriitiline selles osas. See selleks, vana ja vaibunud teema juba, äkki 2020 blogmas tuleb kunagi ja õnnestub ka suurejoonelisemalt.

Aasta 2019 algas 366 päeva tagasi, aasta 2020 on kestnud kaks päeva. Täna toon ma teieni mõningad oma tipphetked aastast 2019, kuna väga aktiivne ma blogimaailmas ei olnud ja nii mõndagi on jäänud kindlasti rääkimata. Lisaks postituse lõpus vaatame, mida ma eelkõige ootan aastalt 2020 ning millised eesmärgid endale sean!

Tagasi mõeldes möödunud aastale võin üsna kindlalt öelda, et see oli üks vapustav aasta, väga tegus ja tore! Esmalt toon välja mõned kategooriad, millele ma siis need aasta lemmikumad välja toon ja siis lisaks mõned minu TOP hetked, mis on nii eredalt meeles ning tunnen, et pean need teile välja tooma, aga alustame!

Sellest tuleb pigem pikk ja piltideta postitus, nii et kui väga lugema ei kutsu, siis on see täiesti okei! 🙂

-Aasta raamat-

Minu elus on olnud perioode, kus raamatud on olnud minu jaoks väga olulisel kohal, kuid viimasel ajal tunnen, et ei ole eriti sellist tuhinat lugemiseks. Isegi ku avastan mõne toreda raamatu, siis südametunnistus tuletab alalõpmata meelde, et tegelikult peaksin kohustuslikku kirjandust lugema, aga vot seda eriti lugema ei kutsu. Detsembri kuuks aga jagas õpetaja meile kõikidele eraldi raamatud, et keegi vastamisest ei pääseks ning minu raamat oli tohutult hea. Lugesin selle lõpuks läbi viimase õhtuga enne viimast vastamise päeva ja arvan, et selle tahangi teile välja tuua. Selleks oli Anna Sundbergi ja Jesper Huori kirjutatud tõestisündinud lugu ,,Ma armastasin terroristi. 16 aastat sõjakate islamistidega”. Miks just see? Kuna raamat oli eluline, siis pani see tohutult mõtlema, kuidas Rootslannast naine, kes elas vabas ja majanduslikult heas riigis otsustas hakata moslemiks ning astus vabatahtlikult elu raskustesse. Tõesti soovitan seda lugeda, avab silmad ja paneb mõtlema.

-Aasta film/sari-

Ma olen kindlasti varem maininud, et suuremat sorti kino inimene ma ei ole ning inglise keelt nii hästi ei valda, et internetist filme ja sarju vaadata. Küll aga mõtlesin ja otsustasim, et äkki rohkem inglise keelt kuulates hakkab see keel mulle külge. Sain klassiõe netflixi kontosse väiksema summa eest kui üksinda seda tellides ja nüüd olen filme vaadanud küll. Lugu on nii, et ma saan inglise keelt lugedes päris okeilt aru, aga ise rääkida ei oska üldsee, niiet arendamiseks vaatan ja olen vaimustuses. Tooksin oma aasta filmiks välja netflixi filmi ”A christmas prince” ning selle kaks järgnevat osa ”A christmas prince. The royal wedding” ja ”A christmas prince. The royal baby”. Mulle üldse sellised kuninglikud filmid meeldivad ja need olid ka sellised romantilised ja armsad, mida möödunud aastal vaatasin. Sarjadeks on endiselt türgikad. Ma pole netflixist veel sarju vaadanud, äkki leian sealt midagi, aga siiamaani on mul sügaval südames türgi draamasari ”Ufak Tefek Cinayetler”, millest 2018 aastal ka juba rääkisin ning lisaks hetkel jookseb ”Taeva pisarad”, mis on samuti türgikas. Millegipärast mulle meeldib neid vaadata ja on tekkinud mingisugune Türgi vaimustus.

-Aasta reis-

Tegelikult ma 2019 aastal väga ei reisinudki, hetkel ainuke, mis meenub, oligi klassireis Dublinisse, mille ma olekski nagunii vist valinud. Mul vanemad reisisid päris palju, aga ma olin enamasti alati kodus, sest ei jaksa enam Ukrainas käia, kuhu nende tee neid enamasti viib. Dublin oli selline hästi tore reis, meil oli palju vaba aega, nii et saime linna ise vaadata ja palju poodides käia, samas nägime ka huvitavaid kohti terve grupiga ringi käes. Päris kallis riik oli ning midagi üleliia erilist nagu ka polnud, ma ei tea kas ma uuesti läheksin, aga sel momendil oli tore. Hakkasin mõne klassikaaslasega palju rohkem suhtlema ja üldiselt oli väga,väga lõbus ja tore.

-Aasta kogemus-

Ma ei ole sellest siin üldiselt üldse rääkinud, aga alles hiljuti, ma kuupäeva isegi ei mäleta, aga lingin teile siia video, sealt näete täpsemalt. Igatahes tegime zumbanaiste ja treeneriga flashmobi Nautica keskuses ja vot see oli kogemus, mida varem ei ole kogenud ning ei tea, kas tulevikus enam ette tuleb. Tegelikult on vist juba uus aeg ja koht kokku lepitud, aga ma olen sel päeval tõenäoliselt laagris ning ei saa osa võtta. Igatahes oli see kindlasti aasta kogemus, zumbas on mega vägevad naised ja lihtsalt nii lahe seltskond, väga meeldejääv kogemus kindlasti! Esinemisest pandi ka vahva video kokku, mille teile siia panen, saate samuti üle vaadata!

-Aasta tegu-

Ma mõtlesin päris pikalt, kas panna seda kategooriat siia või mitte, aga siis äkki meenus midagi, mida selle all kindlasti meenutada. Otsustasime ühel päeval päris lambist noortevolikoguga teha heategevusliku kohviku moodi asja. Meil oli parasjagu Raasik vallas tulemas mingi päev, ma ei mäleta, mis see oli, aga see oli mai lõpus. Nii me siis küpsetasimegi, et teenida raha ja see kuskile annetada. Küpsetamine oli õhtu enne minu matemaatika eksamit, seega ohverdasin ma oma õppimise tunnid hategevusele, ei kahetse. Eksami kukkusin küll läbi, aga selle sai järgi õppida ja teha, ei olnud üldse probleem. Samuti müüsime lastekaitsepäeval ja saime kokku kuskil 60€ kasumit, kui ma ei eksi, täpselt ei mäleta, aga vist oli. Annetasime selle raha Annabelile, kes vajas raha kalli ravi jaoks ja see oli seda kõikke väärt, imeline!

-Aasta uustulnuk-

Ei olnud üldse keeruline valda. Minu 2019 aasta uustulnuk on minu kallis klassiõde Lisbet, kes puges mulle just sel aastal hästi sügavale südamesse ning on saanud meeletult kalliks. Tema on midagi, mis muutis mu 2019 aasta nii palju paremaks, koolipäevad nauditavamaks, Redbulli koolis veel maitsvamaks ja üleüldiselt paneb tema naeratus ja rõõmsameelsus mind ennast nii hästi tundma. Tahan luua temaga ka 2020 palju mäestusi ja omavahelisi nalju. Meil on koos pilte vaja Liisu, ma tean, et sa loed seda kullake. Aitäh, et tulid ja oled!

-Aasta inimene-

Nii tobe on kedagi ühte ju valida, sest ma lihtsalt olen osanud enda ümber sättida ainult need kõige armsamad ja toredamad inimesed. Kindlasti teeb minu iga aasta paremaks minu pisikene õde, kes on mulle päikse eest juba neli aastat. Samuti mu vanemad, kes alati toetavad ja olemas on. Lisaks hulganisti lähedasi sõbrannasid, keda on alati tore näha. Aga see üks ja ainus, kes on olnud kogu aeg ja ei ole mu elu jooksul kuskile ära kadunud- loomulikult Kerli, minu inimene. Me oleme lihtsalt koos kasvanud, näinud üksteise tõuse ja mõõne ning üksteise jaoks endiselt alati olemas. Kui kunagi tuleb mu ellu mõni härra, siis ehk saab ka korra selle aasta inimese tiitli, aga iga aasta väärib seda siiski Kerli. 2019 pühendusime rohkem mälestuste ja hetkede loomisele. Keeldusime materjaalsusest ja meenutasime üksteisele, et oleme alati olemas. Aitäh, et olid, oled jäänud ja talud. Meeletult kallis oled!!

Nii need kategooriad otsa saidki. Kõige kergem on olla õnnelik siis, kui jätad enda ümber ainult ilusaid inimesed, asjad ja hetked. Kõik on mööduv, halba peab ka olema, muidu ei paista head nende seast välja!

Nüüd mõned sellised top hetked, sündmused, üritused 🙂 Neid tuli 12, nagu tähistamaks igat kuud, mis aasta jooksul läbitud.

  1. Jaanuaris tekkis meil Kerliga võimalus minna ELO juubelile, mis toimus Tallinna Teletornis ja oli küll selline eriti tore ja lahe kogemus. Ma olen elosse väga palju oma aega ja emotsioone panustanud. Ma olen sealt saanud kõige paremad mälestused. See on nii sügaval hinges, et mul on kahju mõelda, et selle aastaga saab see minu jaoks läbi. Üleüldiselt toon siia alla ka kõik muud eloga seonduvad sündmused- kõik laagrid, kokku saamised, suvelaager peamiselt!! Alati valmis elosse panustama!!
  2. Dublini reis kindlasti, aga sellesse ma väga sügavalt ei lasku, räägitud juba piisavalt.
  3. Ma sain tehtud oma elus 18 tiiru ümber maakera, avasin uue lehekülje eluraamatus. Pidasin seda oma kodus endale kõige olulisemate inimestega ja tõesti oli tore, õpetlik ja meeldiv sünnipäev.
  4. Kaks korda möödunud aasta jooksul olin Stockmannis Hullude Päevade abiline ja see oli väga meeldiv kogemus, seal on imelised töötajad, kes teevad südame väga hardaks. Kindlasti püüan sinna veel jõuda!
  5. Olin juba teist aastat laagrikasvatajate abi töö- ja puhkelaagris. Jällegi kogemuseks nii lahe ja tore ettevõtmine!
  6. Ma käisin ED SHEERANI konterdil!!!
  7. Töötasin Aruküla lillepoes (siiamaani mõnel päeval) ja armastasin seda väga. Mõnus, rahulik, meeldiv!
  8. Osalesime noortevolikoguga Raasiku valla suvespordipäeval, saime neljas võistkonnast ilusa kolmanda koha (jumal tänatud, never võita e tahtnud, sest need peavad järgmisel aastal korraldama) ja olime super õnnelikud, et Zumba võistkond võitsid!!
  9. Kõik toredad peod meie Ussipesa squadiga!! Suvealgus pidu, telkimine, suvelõpu pidu!
  10. Jõudsin edukalt 12.klassi ja olen seal endiselt püsinud!!
  11. Veetsin väga palju aega oma parimate sõprade ja perega!
  12. Aastavahetus oli meeletult tore ja meeldejääv! 2020 tuli niii imeliste inimeste, juttude ja paukudega!

Juttu on juba palju ja mul on meeletult hea meel, kui sa oled siiamaani jõudnud, ma ei taha seda postitust piltidega koormata, seega ongi see rohkem pigem lugemiseks, neid pilte jõuab siia paöju lisada ning iga päris igast hetkest jäädvustust ei leiakski, olen rohkem nautinud kui pildistanud.

Mida ma tahan, et aasta 2020 mulle tooks?

-Mul on selleks aastaks kindel eesmärk ära teha juhiload ning see võiks juhtuda enne suve. Oleks juba aeg end kokku võtta, kaua ma ikka venitan.

-Loomulikult kui ma juba siiamaani jõudnud olen, siis tahaks edukalt gümnaasiumi ära lõetada. Ideaalis tahaks kõik eksamid vähemalt 50%-le ära teha, inglise keel on kaheldav, aga annan endast parima.

-Ei tahaks väga õppimisest aastat vahele jätta, püüan saada õppima midagi, mille ma nüüd enda jaoks lõplikult avastan ja millega tahaksin tegeleda. Kui ei õnnestu, töötan ja reisin ning proovin uuesti, kuid pigem ei sooviks seda varianti.

-Endiselt tahaks vanemate juurest välja kolida, oleks midagi uut ja uus samm elus.

-Viiimane aasta pühendun veel elole, võtan sellest kõik, mis võtta annab ja püüan anda sama palju!

-Võtan käsile oma huvid ja hobid. Tahan hakata kalligraafiat harjutama ja õppima ning samuti tahaks keeli õppida, türgi keel tundub mulle huvitav.

-Panustan erievatele suhetele. Loon mälestusi, mida vanaduspõlves meenutada.

Mul oli imeline aasta, kuid nagu Laura laul räägib ,,aastal 2020 näen”, kuhu elu mind edasi viia tahab. Tulgu sellest minu aasta, tegelikult meie kõigi aasta! Et meie kõrval oleks ainult imelised inimesed ja hetked! See on igal aastal meie endi teha! Kohtume varsti, aitäh, et olite ja olete siin lugejateks!

Kallistan teid, Ingely

JÕULUFILMID blogmas #11

 Merry christmas,
you filthy animal!
-Home alone 2-

Merhaba! Täna on olnud üks igav päeva. Hommikul mul pea valutas ning oli kuidagi meeletult väsinud ning kooli ei läinudki. Ega ma päeva jooksul mida eriti tarka ei teinud ka, põhilisel magasingi selle maha. Esimest korda üle pikapika ajama tundsin, et kohe üldse ei jaksa ega viitsi trenni minna, nii et seegi jäi tegemata. No ma räägin, mitte midagi tarka ei teinud. Ma päris ausalt ei tea isegi täna, mida ma teile siin rääkida tahaksin, päris kaua mõtlesin, aga midagi tarka välja ei mõelnud, ideed hakkavad otsa saama. Täna on kolmapäev, 11.detsember ja jõuludeni on jäänud 13 päeva. Mis minf eriti õnnelikuks teeb on see, et poolteist nädalat veel ja hakkab kaua oodatud vaheaeg. Ma ausalt vajan seda puhkust ja pühadeaegset rahu. Mitte midagi erilist plaanis ei ole, nii mõnus!

Pikalt siin täna lobisema ei hakka, räägime jõulufilmidest. Ma ei kujuta ette, kas tõesti saab olla kedagi, kes on tüdinenud ”Üksinda kodus” filmidest, mida igatahes mitte. Päris kindlasti vaatan igal aastal need ilusti läbi ning seda kirjutades meenuski mulle, et eelmine nädal jäi mul see täiesti vaatamata ja homme on juba uus, tundub, et pean järgi vaatama nädalavahetusel. Kindlasti on need mu lemmikuimad filmid jõulude ajal. Jah, ma tean mis seal toimub ja suurem osa kohti on isegi pähe kulunud, aga ikka on tore ja naljakas, need ei vanane, minu jaoks mitte.

Vahel mulle aga tundub, et need ongi ainukesed jõulufilmid. mida ma näinud olen. Näiteks ei ole ma kunagi näinud ”Grinch”-i ja ”Visa Hing”-e, mis tunduvad ka sellised vanad klassikad juba, aga ma pole lihtsalt juhtunud neid nägema, äkki sel aastal saab see parandatud. Lisaks on kindlasti palju filme, mida ma näinud ei ole ning ka palju neid, mida olen näinud, aga lihtsalt ei meenu. Teate ma peaksingi sel aastal jõulufilmide vaatamise tõsisemalt käsile võtma, see on kuidagi unarusse jäänud.

Kas te olete näinud Eesti esimest jõulufilmi ”Eia jõulud Tondikakul”, minu meelest on see  üks väga armas ja tore film. Käisin eelmisel aastal seda kinos vaatamas ning olen ka sel aastal jõudnud seda juba korra videolaenutusest osta, kindlasti ei jää see ainukeseks korraks. Mulle väga meeldib selle filmi idee ja üleüldiselt kuidas see kokku pandud on.

Lisaks olen ma näinud jõuluerisid erinevatel multikatel, mis on sellised lühikesed, kuid ikka tore vaadata. Minu meelest on praegu erinevad multikad täiesti teistsuguse tähendusega, kui olid need kunagi ning ikka ja jälle on tore vahel vaadata.

Ütleme nii, et see postitus on küll üks suur läbikukkumine. Vähemalt jõudsin ma selgusele, et pean sel aastal jõulufilmide vaatamise ette võtma, äkki leian midagi eriti toredat veel.

Soovitage mulle häid jõulufilme ning rääkige kaasa, kas teile endiselt ”Üksinda kodus” osad meeldivad? Kohtumiseni.

Ingely

Soolaleivapidu?! blogmas #10

Time and good friends are two things
that become more Valuable the older
you get.

Merhaba! Teisipäev, kümnes detsember, kujutate ette, ainult 14 päeva on jäänud ja need kauaoodatud jõulud saabuvadki. Nagu te kuupäevast näete, on see postitus jällegi päev hiljem üles läinud ning põhjust ma teile kohe rääkima hakkan ka.

Meil on klassis kõik peale ühe poisi täisealised ning paljud käivad tööl ja hakkab tekkima see iseseisev elu. Üks minu klassiõde kolis vanematekodust välja oma kutiga kokku elama ning me Lisbetiga nõudsime end soolaleivapeole. Sealt ma nii hilja tulingi, et postitus tegemata jäi.

Teisipäev, tavaline koolipäev nagu ikka. Mul pidi olema kaheksa tundi, aga kuna üks õpetaja oli haige, siis lükkus viimane tund keset päeva ja saime sutsu varem ära. Läksime siis meie Lisbetiga tema juurde, et ta saaks oma koti ära panna ja vetsus käia ja ma ei mäletagi, mida ta seal veel tegi. Pidime Monicaga kokku saama kell viis, et minna kolmekesi bowlingut mängima ning meil oli plaan enne seda minna kinki otsima. Terev koolipäev mõtlesime, et mis see küll olla võiks, polnud kunagi varem ühelgi soolaleivapeol niimoodi käinud, nii et ega meil mingit eriti head plaani ei tulnud. Lisbeti juurde kõndides ta aga ütles, et ta tahaks meeletult veini, et äkki ostame kaasa. Sellega seoses ma lambist ütlesin, et vein ja veiniklaasid ning nii meie kahe ideede kokkupanekul me veiniklaase otsima asusimegi. Ostsime veini ja sõitsime bussiga Kaubamajja. Ma ei tea nüüd, kas te teate, aga Kaubamaja on päris kallis pood või no seal on sellised kaalimate brandide asjad ning me kartsime, et ei leia sellise okei hinnaga klaase. Kujutate ette, esimene klaas, mida vaatasime maksis üksikult mingi 30 eurot, ega ühte klaasi väga kinkima ei hakka ja rohkem kõlas liiga kallilt. Küll aga ei andnud me alla ja hakkasime otsima, teate, tuli välja, et me alustasime lihtsalt valest otsast, sest kui me jõudsime lõpupoole, olid hinnad juba väga head ning ka klaasid väga ilusad. Valisimegi ühed välja! Nende karp oli nii lai, et see ei mahtunud mitte ühegi kingikoti sisse, seega pakkus Lisbet, et laseme selle rahvaraamatus ära pakkida, mõeldud tehtud. Teate mis, ma pole veel kunagi varem niii ilusti ja täpselt pakitud asja näinud. Naine, kes pakkis, mõõtis paberi joonlauaga võrdseteks osadeks ja voltis ning keerutas seda nii hellalt ja õrnalt, ma isegi ei eksi kui ütlen, et seisime ja ootasime seal ligi pool tundi, aga tulemus oli niiiii ilus.

IMG_1304

Sutsuke peale viite saabus meie Monsu, kes käis küüntes ning kelle juurde minema pidime. Suundusime bowlingusse, mis tundud veidike hirmutav, sest meil kõigil olid päris värskelt korda tehtud küüned ning minul ja Lisbetil on nad päris pikad ning täiesti oma küüned, mis tähendab, et nad ei ole üldse niii tugevad kui näiteks geelküüs oleks. Ettevaatlikult kuid lõbusalt see mäng kulges. Monical läks minu meelest algusest peale hästi, aga me Lisbetiga olime nagu ammeerika mägedel, vahel mega hästi ja vahel ei õnnestunud midagi maha visata. Ütleme nii, et nalja jagus küllaga ja meeletult tore oli. KÜÜNED JÄID ALLES, mis oli vist seal kõige suurem hirm. Iga kord kui palli käest minema viskasin, tundus nagu raksatus käis, aga ei. kõik jäid terveks, ainult mu pöial  ja selle küüs valutavad nüüd meeletult. Pean neljapäeval veel ELOga ka bowlingusse minema, eks paistab, kas ka siis kõik terveks jääb.

Lõpuks jõudsime siis Monsu korterisse ka. Nii ilus ja armas pisike korterike. Lisbet oli valmis kohe sisse kolima või no tegelt me mõlemad. Päeva jooskul olid kõhud päris tühjaks läinud ja tellisime pitsat. Tundus, et Monicale meie kingitus meeldis ning pakend veel eriti. Võtsime klaasid karbist välja, panime karbi tagasi paberisse ja Monsu pani kuuse alla, sellist aega ja vaeva ei saa lihtsalt prügikasti visata eksole. Keerasime veini lahti ja sõime seda kauaoodatud pitsat. Teate mulle nii väga meeldivad sellised mõnusad veiniõhtud, mitte mällarisse pidutsemised. Vein oli meeletult hea ja seltskond veel parem. Jutustasime ja sõime ja jõime ning siiamaani tahan tagasi, peaksime seda tihedamalt tegema eksole neiud.

IMG_1322

Mul oli üks ütlemata tore päev ja ma loodan, et me kordame midagi taolist üsna pea. Mälestused sõbrannadega on mu lemmikuim asi, mulle meeldib neid koguda.

Aitäh, et mu päevakesest lugesite ning siiamaani iga päev kohal olete! Kohtume!

Ingely

MÄLESTUSED blogmas #9

Sometimes you will never know
the value
of a moment until it
becomes a memory.
-Dr. Seuss

Merhaba! Üheksa päeva on läbi, 15 veel minna. Täna on olnud üks päris igavavõitu päevake. Käisin koolis nagu ikka, mul käis seal päkapikk, väga armas. Viimane tund jäi ära, mis oli mulle veel eriti positiivne, kuna siis jõudsin varasemale rongile ja ei pidanud passima. Käisin täna veel poodides ja ostsin ära veel kahe inimese kingid, mõni on veel poolik ja mõni täiesti ostmata, ma olen sel aastal oma kinkidega niinii rahul ja õnnelik, ma loodan, et nende saajad samamoodi. Koju tulles pakkisin kinke, tegin süüa ja siis ühel hetkel vajusin väiksesse uinakusse diivanil. Õhtul käisin trenni ja vaatasin kodus vlogmase nagu enamasti. Üheks meeletult armsaks hetkeks täna oli pilt, mille mu klassiõde mulle messengeri saatis, südame võttis hellaks, niinii armas ja vastastikused tunded ❤

IMG_1279

Mõtlesin teiega täna siin arutada natukene selliseid meeldejäävamaid mälestusi jõuludest. Kui ma nüüd päris aus olen, siis mul midagi väga eredat ei meenugi, kui paar asja saab kindasti välja tuua.

Üks asi mida ma millegi pärast meeletult hästi mäletan on see, kui sain ühel aasta jõuluvanalt baby born nuku. Ma olin sellest meeletult vaimustuses ja mängisin temaga meeletult palju. Absoluutselt ei mäleta, kui vana ma olin, aga see on kindlasti üks väga tähtis hetk olnud, et mul see nii eredalt meeles. Paar aastat tagasi sai mu pisike õde ka sellise kingi, kuid ta on ühes vanas nukus nii kinni, et baby born tema vaieldamatuks lemmikuks ei saanudki.

Minu ema poolne vanaema suri ammu, kui ma olin alles väga väike ning temast ma põhiliselt midagi ei mäleta, küll aga on mul eredad mälestused sellest, kuidas jõululaupäeval ka mu vanavanaema meiega istus, kes tänaseks on kahjus meie seast lahkunud, aga emotisoon oli kuidagi nii teistsugune kui laua taga oli erinevast vanuseklassist inimesi. Sel ajal istusime igal jõululaupäeval oma pere, onu ja tema naise ning vanavanaemaga, meie vennaga olime põhilised tähed, kellele jõuluvana palju kinke tõi ning kes kunagi ei jõudnud kinkide avamist ära oodata. Tänaseks päevaks on tähtedeks pisemad lapsed, mu väike õde ja onupojad, kes kõige rohkem kingitusi ja tähelepanu saavad. Lisaks istume 24ndal ainult oma perega, onu perega oleme viimastel aastatel istunud päev või paar varem.

Mälestused, mis jõuldele mõeldes silme ette tulevad on sellised lihtsad ja armsad. Suur söögilaud täis head ja paremat. Igal aastal läksime vennaga lõunaund magama, et see õhtu kiiremini kohale jõuks. Viimastel aastatel oleme pigem toidu tegemisel abiks olnud. Kingituste avamine ja siirad emotsioonid on selline südand soojendav mälestus kindlasti.

Viimaseks tahaksin ma välja tuua ühte kingitust. Mõned aastad tagasi kinkis Kerli mulle fotokapa meie pildiga, mis on hetkelgi mu seinal ja mis on siiamaani mu kõige lemmikum kink sõbranna poolt ma arvan. 🙂

Millised mälestused teil esimesena meenuvad, kui jõuludele mõtlete?

Kohtume homme, senikaua mõelge sellele küsimusele!

Ingely

JÕULUTUNNE blogmas #8

Christmas isn’t a season.
It’s a feeling.
-Edna Ferber

Merhaba! Täna on pühapäev, teine advent, jõuludeni on jäänud 16 päevaa, sama palju on jäänud ka postitusi teha! Ma olen viimased kuud peaaegu iga pühapäev lillepoes tööl olnud ja teate mis, päris mõnus oli täna ärgata ja pühapäeva nautida, kuigi mulle väga meeldib mu töö. Alustasime hommikut kohe piparkookide valmistamisega. Vanemad läsksid hommikul vara juba kuskile linna ma arvan ning pisike printsess ei suutnud ära oodata, millal õde üles ärkab ja me kõik koos piparkooke vormima hakkame. Meil oli väga tore, koostöö sujus ja hommik algas väga naerusuiselt. Päeva jooksul ma midagi väga tarka ei teinud, Kerli käis meil ja õhtul jõime tema juures teed, nagu me vägaväga tihti teeme. Lisaks panime kuuse üles, jah üles, sest meil on kunstkuusk. Selline väga mõnus ja rahulikult kulgev pühapäev oli.

Tänase päevaga seoses räägin teile, mis on need asjad, mis tekitavad mul jõulutunde. Ma olen seda tüüpi inimene, kes võtab oma jõuluehted välja kohe, kui halloween läbi saab, nii oli ka sel aastal. Ma alustan seda väikest jõulutunde tekitamist juba päris vara. Esimesi jõululaule kuulasin sel aastal 2.novembril, oma tuppa panin kuusekese 9.november ja kinkidest mõtlesin üldse juba oktoobris.

Mis on üldse need asjad, mis jõulutunnet tekitavad?

Mul võib näiteks olla mõni päev meeletu jõulutunne ja siis järgmisel päeval täiesti null ja ma isegi ei tea, millest see täpselt oleneb. Küünalde põletamine on üks asi, mis lihtsalt loob jõulutunde, eriti lõhnaküünalde. Kaunistused– jumaldan kui tänaval kõndides on tulukesed igal pool ja kodus samamoodi. Söök– ilmselgelt piparkoogid ja mandariinid on number üks, kui keegi koolikoridoris mandariini sööb, siis levib see üle terve kooli ja on niii mõnus. Kuusk– ma küll olen pigem kunstkuuse pooldaja, sest mulle ei meeldi kuuse lõhn ja okkad ja ma ei tea, hetkel on lihtsalt nii kujunenud, aga kui ta ikka toas seisab, siis on juba nii palju mõnusam. Jõuluturul jalutamine- igal aasal paar korda vähemalt saab seal käidud ja nii ilus ja mõnus on, kindlasti plaanin minna veeeel sel aastal. Jõululaulud– kas saab jõule üldse mööda saata ilma jõululaule kuulamata? Mina küll nii ei arva, need on siiski klassika. Tehke mis tahate, aga ”Üksinda kodus” on imelineee ja ilma selleta ma ei kujutaks enam jõule ettegi, minu jaoks see film ei kaota oma populaarsust. Minul isiklikult vlogmasid, ma vaatan igal aastal vähemalt paari vlogmasi ja see igapäevase elu nägemine on nii tore ja siiras, mu vaieldamatu lemmik on Perekond Rosinatega nagu ma juba maininud olen, iga päev ootan koolist koju saamist, et Miiu vlogi nautida.

Ma nüüd ei teagi, panin kirja need asjad, mis mul esimesena pähe vupsasid ja liiga pikalt mõtlema ei hakanud. Ju siis need asjad, mis esimesena meelde tulid, ongi need kõige suuremad jõulutunde tekitajad. Veeel ei ole mul sellist päeva olnud, kus jõulutunne max laes oleks, aga natukene siit-sealt ikkagi.

Kuidas te endale jõulutunnet tekitate? Kas olete üldse jõulude inimene?

Kohtumiseni homme!

Ingely

Kingitused lähedastele?! blogmas #7

Happiness doesn’t result from
what we get,
but from what we give.
-Ben Carson

Merhaba! Mul jäi eile postitus üles panemata ja ma teen täna jälle kaks, ma püüan mitte unustada postitada ikka iga päev, mitte mõnel päeval eelmise oma järgi. Põhimõtteliselt on mul muidugi õige arv blogmasi postitusi ja see on miu jaoks tähtis, vähemalt suudan järgi teha.

Täna on laupäev ja mul on selle üle meeletult hea meel, sest koolinädal oli üsna väsitav ja mul on millegipärast unerežiim paigast ära läinud, nii et magasin öösiti maksimum 3-4h ja kindlasti pean uuel nädalal seda parandama. Käisime noortevolikogu ja Aruküla noortekeskuse alt Peningil, meie valla ühes külas noortega meisterdamas. Algul olime ainult meie, tegime eakatele kaarte ja rääkisime juttu, väga tore oli ning hiljem liitus meiega ka noori, kes vahvaid meisterdusi tegema asusid. Mäletate, kui paar päeva tagasi ütlesin oma päeva highlightiks selle, et mu parim sõbranna sai tädiks ja ta õepoeg niiiniii meeletult armas. Plaanisime teda haiglasse vaatama minna, kuid plaanid muutusid ja me veetsime hoopis koos aega. Käisime jalutasime läbi vanalinna ja jõuluturu, sõitsime ülemistesse, ta ostis mõningad vajalikud asjad ja ma lihtsalt piilusin ringi, mida veel lähedaste pakikestesse lisada. Õhtu möödus rahulikult, mulle meeldib teed igal õhtul juua, nii ma tassi võtsingi ning hakkasin youtubest vlogmase vaatama ja tegin üldse sellise mõnusa õhtu.

Kas teie teete oma pereliikmetele ja sõpradele jõulukingitusi?

Peningil laua taga meisterdades ja jutustades rääkisid meie noortevolikogu eestvedaja ema, et tema on püüdnud oma lastele õpetada hetkede ja soovide kinkimist, oli vist kuidagi niimoodi ning see on meeletult armas idee, sest see on kindlasti tähendusrikkam kui materjaalsed asjad.

Mina teen kingitusi. Ma jumaldan kingituste tegemist. Näha inimeste emotsioone ja reaktsioone on nii südantsoojendav, palju meeldivam, kui ise kingitusi saada. Ma küll ei taha jõulukinkide puhul hullult midagi suurt ja kallist osta, pigem armas, kuid selle inimese jaoks vajalik. Mingis postituses ma kindlasti räägin, mida ma sel aastal kellele kinkisin, sest hetkel on selleks veel sutsukene vara.

Me teeme vennaga kahe peale emmele-issile ja pisikesele õele igal aastal kingituse. Oleme aastatega aru saanud, et ühist kingitust vanematele teha on palju kergem, kui neile eraldi välja mõelda ning 4aastasele printsessile on kingituse tegemine alati päris lihtne, sest ta vaimustub kõigest. Lisaks teeme me Egertiga omavahel kingitused, mille me enamasti ise välja valime või no nii on see viimastel aastatel kujunenud. Põhikingitused toovad siis päkapikud meile kuuse alla. Kindlasti teen kingitus igal aastal Kerlile ning ka teistele sõbrannadele. Mulle väga meeldib see tekstikene, mis tavaliselt facebookis liigub, et ala enne jõule on kõige parem mõte inimestega tülli minna, et ei peaks nii palju väljaminekuid tegema.

Ma teen tavaliselt kahte tüüpi kingitusi. Kas midagi, mida inimesel vaja on või mida ta vägaväga tahab. Teiseks on sellised armsad, mingi tähendusega kingitused, mis tavaliselt ei ole kõll praktilised, aga armsad. Kingitustest räägime kindlasti mõnes postituses veel, sest nagu ma mainisin, ma armastan kinkide tegemist. Mulle meeldib vahel keses lambist aega ka oma sõbrannadele või õele midagi kinkida, sest miks peavad kingitused ainult tähtpäevadel olema. Vahel on lambisel ajal lilleõis või šokolaad väga armas motivaator.

Selliseks kujunes siis see postitus. Kuidas teil kingitustega lood on? Meeldib pigem teha või saada?

Kohtumiseni!

Ingely

 

Käisime vaatamas mida?! blogmas #6

DO YOU WANNA BUILD
SNOWMAN?

Merhaba! Reede, koolinädal on edukalt läbi saanud. Jäänud on 18 päeva ja ma loodan, et ka edaspidi aeg liigub nii kiiresti nagu praegu. Käisin koolis, mis seal ikka imestada eksole. Ma õpin tervishoiu suunal Tallinna Laagna Gümnaasiumis ning me käime tundides ka Tervishoiu Kõrgkoolis. Jäänud on vaid lisaks tänasele ka järgmine nädal ning sellega on lõpp, täiesti läbi saab. Algas kursus tugiisik sünnitusel. Õppejõud rääkis meeltult huvitavaid jutte, mis on temal elust ja kogemusest ämmaemandana tulnud. Klassis ringi vaadates avastasin, et niii mõnelgi oli natuke rõve ja harjuamatu selliseid asju kuulata. Ma olen selle koha pealttäiesti nõus! Aga huvitav oli ikka kuulata kogemusi, kui tuima teooriat.

Juba ammu, ammu lubasin oma pisikesele õele, et kui Frozen 2 välja tuleb, me läheme seda kinno vaatama, täna oligi see päev. Peale kooli oli mul mingi peaaegu neli tundi aega, enne kui mu õde ja vend linna tulid. Vaatasin poodides ringi, otsisin veel viimaseid jõulukinke ja asju. Lõpuks olin ma kaubanduskeskustele nii mitu tiiru peale teinud, et läksin istusin maha ja hakkasin raamatut lugema, mõnu ajaveetmine inimesi oodates oli see.

Minu meelest on praegu kõikidel pisikestel neiudel täielik Elsa hullus või no, see on juba päris pikka aega kestnud. Minu õel on ka hullus! Mulle tundub, et kergem on küsida, mida tal elsa pildiga EI OLE. Tal on isegi oma elsa pildiga taignarull, millest me räägime eksole. Nii armas oli vaadata, kui põnevil ta sellest oli, siiski esimene kinokogemus.

Multifilmi vaadates sattus ta mõnel hetkel nii vaimustusse, et hakkas kõvasti kellegi nime hüüdma või naerma. Õnneks oli saal lapsi täis ja loodetavasti kedagi väga ei seganud.

IMG_1149

Samuti ei saanud me lihtsalt muud moodi sealt minema, kui tuli elsa kaisukas lapsele soetada, ta on sellest meeletult vaimustuses ja mis saab veel toredam olla kui rõõmus laps!

Film oli niinii armas, poetasin mõned vägaväga suured korkodillipisarad. Mulle väga meeldis, nii esimene kui ka teine osa. Ma ei tea, mina küll soovitan vaatama minna, isegi kui enam nii pisike ei ole, see oli tõesti südamlik ja armas teema 🙂

Aitab kah juba tänaseks. Rääkige, kas teile meeldivad multifilmid? Kohtumiseni!

Ingely