Kiri!?!

Kallis Anetta!! See kirjake on sulle sünnipäevaks ja ma väga loodan, et sa loed seda. Loomulikult oleksin ma võinud selle sulle eraldi kirjutada, aga mille jaoks mul siis blogi on, las kõik lugejad saavad teada, milline imeline neiu sa oled!

Mäletad sa aega, mil me suhtlema hakkasime? Sa käisid siis vist kolmandas ja mina neljandas klassis, päris ammu aega tagasi või mis? Me külle teadsime üksteist varem, kuid tänu kallile Kerlile hakkasime me reaalselt suhtlema. Ma polnud sellest algul väga vaimustuses, kuid nüüd olen ma nii tänulik, et mul on sinusugune naerusuine päike!

Sa väike tüütu, tüütu putukas! Sa ei jätnud mind kunagi rahule enne, kui ma end välja vedasin ja ka sellest polnud ma alati vaimustuses(tobe nagu ma olen), aga nüüd ei kahetse ma hetkegi, mil me koos mõnda lollust korraldasime või mõtlesime. Tänu sinule on meil nüüd mälestusi, millele tagasi mõelda ja imestada, kui rumalad me olime – või tegelt still oleme.

Mäletad sa neid suuri plaane mis meil olid. See lõustaraamatu kasutaja mäletad, me olime sellest nii vaimustuses ja sel hetkel endi üle nii uhked, kuid mis üsna kiirelt välja suri. Need tulevikuplaanid vallaka juures, mäletad? Sa rääkisid mulle täpselt ära kes sinust saab ja milline on sinu mees ning lapsed. Rääkisime isegi üksteisele full tuleviku majaplaani ära, kus mis tuba asub. Vaatame, mis tulevik meile toob 🙂 Natuke piinlik on mõelda, aga need kodud (bussikas, lasteaia kõrval keset teed vms), kus me koguaeg passisime ja õgisime. Kõik need “Pennydega” sõitsmised ja hullud pildistamised. Oii ja kui me koos blogi ideele tulime ning kui me koos ühist postitust tegime. See linnas intervjueerimine(khkhmm ühe inimesega) ja mööda linna inimeste otsimine. Ühesõnaga on meil neid mälestusi veel ja veel ning tänu sinule. See, et sa igapäev meid Kerliga välja ajasid ja meid koguaeg oma naeratusega lõbustasid ❤️

Hmmm.. mõtlen tihti sellele aastale, kui sa minu peale solvunud/pahane olid (ma still ei tea, mis ma tegin?). AAAASTA!!!!! Saad aru või?? Me ei suhelnud aasta aega ja ei see ei olnud nii, et me suhtlesime vähem võinii, me ei suhelnud ÜLDSE, me möödusime üksteisest nii, nagu meid ja meie sõprust poleks kunagi olemas olnud. Minu päeva tuli jälle päikesekiir, kui sa ühel talvehommikul kirjutasid ja ütlesid, et me võiks selle pulli nüüd lõpetada. Ma ei kujuta ette, milline oleks mu elu praegu, kui me still ei saaks läbi ja teeskleks, et meid poleks teineteise jaoks olemas. Ma ei soovi sellele isegi mõelda!!

Tänasel päeval olen ma õnnega kaetud, et mu ümber on sellised sõbrad ja et sina oled nende seas. Sa oled reaalselt päike igas päevas ja positiivsus sinust lausa voolab välja. Sa leiad igas halvas natukenegi head ja sellepärast ma sind nii väga armastangi.

Sina oled põhjus, miks ma ei ole oma blogi jätnud, sest see kuidas sa mind alati motiveerid postitama ja oled nii truu fänn, see teeb lausa silmad märjaks, sa oled nii armas!!!

Võtame selle kõik nüüd kokku!

Sa oled tänase päeva seisuga teinud oma vanemaid, lähedasi ja sõpru juba kuusteist aastat õnnelikuks lihtsalt sellega, et sa oled olemas! Mina nende seas!!

Ma soovin kogu südamest, et meie sõprus ei lõppe mitte kunagi. Aruküla koolist lahkumine ei saa seda lõhkuda. Ma tahan, et sa naerataksid iga päev ja et sinu silmis ei lõppeks mitte kunagi sära. Ma soovin, et kunagi Eesti ja Maailma teaksid, kes sa oled, sest sa oled nii andekas neiu!

Ma soovin sulle palju, palju, palju õnne, armastust, päikest ja kõike head, mis soovida saab, sest sa oled seda kõike väärt!!!❤️❤️

Palju õnne sünnipäevaks mu kullakallis päikseke!! ❤️

Aitäh, et oled olemas!!!

Ingely 💛

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s