Ülekaal, trenn, zumba?

How many mondays have been and gone
since you said “
I’ll start next week“?
Take action, start today!

Hei! Olen seda postitust plaaninud nii kaua kirjutada ja alles nüüd lõpuks võtsingi end kokku. Saate juba pealkirjast aru küll, millest ma rääkima hakkan. Sellest tuleb üks jutustamist täis postitus, nii et kui see teema huvi pakub, siis lase aga edasi ja loe hoolega!

Asi on väga, väga kerge ja siin lihtsalt ei ole midagi häbeneda ega varjata. Ma olen kõvasti ülekaalus. Minu kehamassiindeks ületab kõvasti normi ja ma olen sellest täiesti teadlik. Parandan ennast, häbeneda on siin palju, väga palju. Tihti vaatan end peeglist ja mõtlen, et miks küll. Riideid ostes jäävad enamus asjad mulle ainult vaatamiseks, sest minu seljas ei näe need nii ilusad välja kui muidu või ei ole lihtsalt piisavalt suuri. Pükse on mul lausa võimatu leida. Ma ei pannud kunagi kleite üldse selga, sest häbenesin enda keha nii väga. Ma endiselt kannan üsna harva kleite, kuid nüüd mängib rohkem rolli haigus kehal, kuid see on juba teine teema ja ma ei taha kõrvale kalduda. Ma käin enda kehakaaluga arstide juures ilusti, sest ülekaalulistel on väga suur diabeedirisk ja loomulikult on see ka mul olemas, väga suur. Hoian enda veresuhkurt tabletidega normis ning praeguse seisuga on kõik okei. Mul hakkab niii kiiresti hullult palav ja higi hakkab voolama, et lausa jube. Loomulikult on selliseid häirivaid asju veel ja veel ja veel.

“Ooota STOP Ingely, mida sa siin vingud? Mitte keegi ei ole selles kuidagi süüdi ja see on ainult sinu algatus, et seda asja muuta!”

Jah, kui sa mõtled just nii nagu see eelnev tekst, siis sul on 101% õigus. Just sellepärast kirjutangi ma praegu seda postitust, et see saaks ühe korra kirja ning ma rohkem sellest rääkima ei pea. Khkhmm, kui muidugi just midagi muutuma ei peaks.

Ma olen ausalt palju, palju proovinud ja üritanud süüa tervislikult ja tasakaalukalt, käia jooksmas ja trennis ning elada sellist elu, mida enamus tervise armastajad elavad. Aga ma ei suuda! Ma ei ole kunagi pidanud vastu kauem kui kaks nädalat ja jälle ei suuda ma öelda EI šokolaadile või mingile jäätisele. Minu ilmselge probleem on magusaarmastus ja tean küll, et on alternatiive ja saaks seda kuidagi tasakaalustada, aga mul ei ole vist selle jaoks piisavalt tahtmist. Ma ei hakka väitma, et mul pole viitsimist, aega, oskust vms, vaid otse ja ausalt, minu tahtejõud ei ole vist nii suur. Looooomulikult on mul neid hetki, kus vaatan peeglisse ja mõtlen, et ma tahan midagi teha, et ma pean midagi tegema. Selliseid mõtteid tuleb mõndadel hetkedel vägagi palju. Ma olen ju siiski teismeline tütarlaps, minu suurimaks kireks on riided ja meik, kuid kui ma näen peeglist ilusa neiu asemel elevanti, siis tahan küll nutta. Jah, selliseid hetki on!

Ma ei saa öelda, et ma ei tahaks või ei viitsiks trenni teha, see on vale. Kui on mingi ala, mis mulle väga meeldib, siis ma võin seda meeletult tihti teha. Näiteks on selleks pallimängud, korvpall ja võrkpall, ainult ma vihkan jalgpalli, ma ei oska öelda miks 😅 Mulle meeldivad ka näiteks kergejõustiku alad ja nagu üleüldiselt kui ma asja jumaldan, siis ma võin seda teha. Aktiivne liikumine ei ole probleem, kuigi loomulikult peaks tulemuste nägemiseks tegema trenni regulaarselt, mis minul veel täielikult ei ole õnnestunud.

Küll aga olen ma leidnud endale trenni, mida ma jumaldan kogu südamest. Väike lugu ka sellega. Arukülas alustas umbes 4 aastat tagasi selline trenn nagu zumba. Neli aastat tagasi olin ma küll veel üsna pisike ja ei teinud sellest eriti välja, aga mida vanemaks ma sain, seda rohkem hakkas see asi mind huvitama. Küll aga trenni aegadel vallamajast (seal trenn toimub) mööda kõndimine pani naerma ning natukene nagu ehmatas ära. Põhjus selles, et trennilised ja treener tegid väga kõva häält ja karjusid jne. Pikalt, pikalt tahtsin sinna pilgu peale visata, kuid mõningad asjaolud ajasid selle mõtte peast jällegi eemale. Ühel päeval mu sõbrannad otsustasid, et nad lähevad ja proovivad selle ära, midagi juhtuda ju ei saa ning neile meeldis see niii väga, et nad tõmbasid minu ka kaasa. Ja appi! Ma lausa armusin sellesse. Nii mõnus muusika, mõnusad inimesed ja trenn, kõik on hästi. Nüüd siin suveperioodil ei ole sinna küll nii tihti jõudnud, aga kooli ajal on see nii rahustav peale stressirohket koolipäeva. Ma jumaldan seda!

Ma arvan ja võin väita, et minu probleem on halb toitumine ning ma ausalt tahan seda muuta, ma pean ainult leidma enda seest selle tahtejõu ja küll see mul ükskord õnnestub, ma luban.

“Õpi oma keha tundma ja armastama”– on üks lause, mida olen oma elu jooksul peast niii palju kordi läbi lasknud. Ja ausalt öeldes see aitab. Pannes selga riided, mis mulle meeldivad ja mis minu seljas ka istuvad, on tuju kohe hea. Teha sinna juurde veel õrn meik ning natukene aksessuaare ja ma tunnen end juba nagu iga teine tüdruk. Jah, minu jalad ja käed ja ka muu keha on palju suurem kui mõnel teisel, aga kui ma ei muretse veel suuuurte terviseriskide pärast ja tahan lihtsalt elu nautida, siis las see olla. See on ju siiski minu keha ja ma olen tohutult tänulik, kui see ei jää teistele ette. Ma tean, 98%, et ühel päeval ma võtan end kätte ja saan enda üle uhke olla, seni las ta veel olla. Lohutan end mõttega, et ma olen veel üsna laps ja üsna rumal, ehk saan targemaks ja teen siis õigeid valikuid.

Loodan, et teile meeldis! Andke mulle ka tagasisidet, tore oleks lugeda!

Kallid teile! 💛 Ingely

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s