Vapustav töökogemus!

Stockmann
Hullude päevade abiline

Heii! Kooli on sisse elatud, hommikused ärkamises ei ole enam nii kohutavad kui algul ning eluvaim on sisse puhutud. Tähendab et kaks kuud on koolis käidud, õpitud ja tarkusi kogutud. Ma ei ole veel selgusele jõudnud, kas 11.klass on raskem kui kümnes oli, aga kui mul mingeid mõtteid tuleb, siis teen sellel teemal uues postituse, täna ma aga tahan rääkida teile millestki täiesti teistsugusest. Tahate kuulda? Õigemini lugeda? Siit see tuleb!

Mul lööb päris tihti pähe mõte, et tahaks minna kooli kõrvalt tööle ja teenida endale ise raha, et mitte sõltuda ainult vanematest. Küll aga olen selle mõtte alati kiirelt oma peast pühkinud, sest ma ju tunnen ennast. Ma ei saaks hakkama! Ma tean, et mul ei oleks motivatsiooni peale pikka koolipäeva minna veel kuhugi tööle. Suurt rolli mängib selle juures ka see, et elan Tallinnast väljas ja sõltun täielikult ühistranspordist. Viimase (22.35) rongiga koju minemine ja siis veel õppimine ei tuleks minu puhul kõne allagi, ma väsiks kiiresti ära ja tekitaks endale ainult stressi ja probleeme, milleks seda veel vaja? Küll aga olen ma ikka saatnud erivevatesse kohtadesse oma CV ja mõelnud ikka, et ma ju nii väga tahaks, äkki ma saaks hakkama?

Siis jäi mulle silma kuulutus, kus otsiti hullude päevade abilist viieks päeva. Mõtlesin, et see tundub huvitav ja väljakutsuv. CV-d ära saates oli minu põhiline eesmärk, et ma saaksin uue kogemuse ja arusaama, kas kooli kõrvalt tööl käimine oleks mulle mõeldav. Saingi tööle!

Asusin tööle Stockmannis, viieks päevaks, hullude päevade abilisena naiste osakonnas. Ma karstin, ma ausalt väga kartsin. Mida? Kartsin halbu kolleege, halbu kliente, et ma ei saa tööga hakkama, ma väsin liialt ära, ma ei julge inimestega rääkida ja et ma lihtsalt ei sobi sinna. Ülemõtleja nagu ma olen!

Ma eksisin, nii väga eksisin! Täna võin ma öelda, et läheksin sinna iga kell tagasi! Tundsin ennast seal nii kindlalt, mulle nii väga meeldis. Mis olid minu ülesanded? Ma pidin viima riietusruumide juurest riided tagasi saali, korrastama riideid ja aitama kliente. Hulludel päevadel on Stockmanni väga, väga palju inimesi ja saal on alalõpmata sassis. Tööd jagus, väga harva tuli ette seismine või lihtsalt kõndimine, kuna inimesi polnud palju ja töö oli otsas. Ma nii nautisin seda, mis ma tegin, äkki minu koht ongi riietepoes?

Mis häiris või ei meeldinud? Mis oli raske?

Mind häiris või isegi ajas närvi see, et inimesed on kuidagi nii lugupidamatud. Võetakse kastist või riiulilt ese, vaadatakse seda ja visatakse sinna tagasi. Ja tuleb järgmine, ei võta seda asja mis juba sinna on kortsu visatud, vaid võtab kokkupandud eseme ja muidugi viskab selle sinna tagasi. Nii palju tuli ette seda, et keegi töötajatest korrastas mingit nurka/kohta, sai ühelt poolt valmis, läks teisele poole korrastama ja lõpetades oli esimene juba täiesti sassis. Ei tea kas see ainult minu kiiks, aga kui riideid vaatan siis voldin ta uuesti kokku, ei võta ju tükki küljest, ilmselt mitte nii korralikult, aga ei viska ka ometi sinna kortsu seda ju? Või kui prooviti riideid ja need ei sobinud, siis võiks sulle olla nii palju austust, et sa keerad riided õigetpidi ja paned puu peale, mitte et ma pean hakkama teda veel sealt maha võtma ja keerama ja muud sellist. Ei saa aru. Kas see minu kiiks? Okei, see selleks, need olid asjad, mis mind häirisid. Raskeks tegi esimese päeva see, et mul polnud õrna aimugi, kus mingid brändid asusid ja ma ei mõiganud loogikat ega midagi. Kes siis ei tea, Stockmannis on terve naistekorrus, kus on erinevad brändinurgad ja leida üles õige koht oli alguses nii raske. Esimese päeva õhtuks olid mu jalad nii haiged, et ma lihtsalt ei suutnud püsti seista, ma olin nii väsinud, et koju jõudes läksin koheselt magama. Ei mingit õppimist!

Mis oli tore?

Ma ei suuda sõnadesse panna, kui tore kollektiiv mul oli. APPI! Te ei kujuta ette. Absoluutst kõik aitasin üksteist, kõik abilised ja samuti õiged müüjad. Inimesed motiveerisid ja kiitsid nii palju! Ma kuulsin nende viie päevaga nii palju kiitust, kui ma terve kuugagi ei saaks. Iga kord kui osakonnajuhataja või õige tööline mööda läks, siis alati naeratati ja kiideti! ALATI leidsid nad midagi, mida öelda! Pisar tuli silma selle peale!! Motivatsioon tõusis taevasse ja tööd oli palju toredam teha. Kõige rohkem igatsengi seda kollektiivi meie korruselt. Viie päevaga said kõik väha armsaks!!

Kokkuvõtteks võin ma öelda, et kooli kõrvalt tööl käia ma nii regulaarselt ei suudaks, see on väga väsitav ja õppimine jääks soiku, aga selliseid lühiajalisi otsi on ülimalt tore teha. Ma lähen Stockmanni tagasi, ma olen selles kindel! Aga päriselt tööl ma käima vast ei hakka, lihtsalt enda elu elamisems!

Aprillis uutel Stockmanni hulludel päevadel ehk näeme!!

Teie Ingely!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s